RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
04. august, 2020

Lamba nimega seen

2020. aasta seenehooaeg kogub hoogu, möödas on esimene, rikkalik kivipuravike aeg, mis esialgu olid mõõdukalt ussitanud, seejärel kaotasid aga praktiliselt 99% oma „kaubandusliku väljanägemise“. Nii suur kivipuravike hulk teeb veidi ka muret: kas seeneniidistikul on suutlikkust oma energia taastada? Kas järgmised puravikusaagid saavad olema sama võimsad või hoopis napimad?     

Möödunud hooaja staariks olnud teisi puravikke kohtab, kuid harvemini – hooaja tipp pole ka veel käes. Riisikaid seevastu pole üldse näha. Vähehaaval kasvab siiski nii söögiseente kui n.ö teaduslikku huvi pakkuvate seente valik. Ilm on seni seenelisi soosinud – mõõdukas niiskus ja veidi jahedam ilm soodustavad seenekasvu.

Pohlad pole veel valminud, see-eest korjatakse kõikjal mustikaid, mis minu arvates pole küll samuti veel ideaalküpseks saanud. Nii või teisiti – metsas olla on imeline!

Kalamehed naljatavad, et kalal veedetud päev ei lähe elupäevade arvestuses arvesse. Arvan, et seesama kehtib ka seenel ja marjul käidud päevade kohta.

Mõnel pool seisab teeäärtes kümneid seeneliste autosid. Enamasti lähen ma sellistest kohtadest kohe eemale. Teinekord aga, kui tulen metsa pealelõunal või õhtul ega näe seal kedagi, püüan n.ö jälgede järgi – mõni murtud oks, muljutud rohi, värsked seenelõikejäljed – aimata, kas selles kohas on keegi juba enne mind olnud ja kas tasub veel seeni otsida. Kui märkan „elutegevuse jälgi“, kuid otsustan siiski paigale jääda, siis ütlen naljatades kaaslasele (enamasti abikaasale), et nüüd saame oma nahal järele proovida, mida tunnevad suurlinnade elanikud. Pean silmas seda, et suurlinnadest pärit seenelised korjavad ära kõik olgu või natuke söödavad seened. Ma ei ole näiteks märganud, et meil keegi korjaks pilvikuid, pihkaseid liimikuid või lehmatatikuid.

Sageli meenutan Peterburi mükoloogide ühingu esimehe, akadeemik Aleksander Jelisejevitš Kovalenko sõnu: „Seenel käies püüan alati seenelõikejäljed maskeerida, et see, kes tuleb minu järel, tunneks end esmaavastajana.“

Ja jõudsimegi minu tänase peamise juhtmõtteni: ärge lõigake ega rebige haruldasi punasesse raamatusse kuuluvaid seeni! Seda sõltumata asjaolust, kas need on söögiseened või mitte. Las nende ilu imetlevad ja tunnevad end esmaavastajatena need, kes tulevad teie järel. Me ei lähe ju metsa üksnes söögilisa otsima, vaid ka selleks, et leida enda jaoks looduses midagi uut ja saada esteetilist naudingut. On ju nii?

                                                                                           Harunev korallnarmik (Hericium coralloides) Foto: Anatoli Tarassov

                                                                             
                                                                                 Lehterüdik (Guepinia helvelloides) Foto: Anatoli Tarassov

Venemaa parlamendis on praegu läbivaatamisel seadus karistuste tugevdamisest punasesse raamatusse kuuluvate, sealhulgas ka hallutsinogeensete taimede ja seente korjamise eest. Seejuures võidakse selle seadusega hõivatud seente nimekirja märkimisväärselt laiendada. Mõned seenelised, sealhulgas ka tuntud Vene mükoloog Mihhail Višnevski, pole asjade sellise käiguga rahul. Nad kinnitavad, et seen, mis kasvab pinnal, on kõigest vili – just nagu õun õunapuul – ja seda korjates me ei kahjusta „puud“ ehk seeneniidistikku. Mis aga puudutab hallutsinogeenseid seeni, siis siin oleks justkui kõik korras, aga… nende nimistusse võib sattuda näiteks ka punane kärbseseen, mida laialdaselt rahvaravis kasutatakse. Aga kui keelu alla langevad veel ka tanuseen, läikvaabik ja teisedki raviomadustega seened? Ja kuidas seda kontrollida? Sobrada korvides? Lühidalt, küsimusi on palju.

Aga tuleme lõpuks ka meie jutu peakangelase juurde.

Vene keelt kõnelevatele seenelistele ei olnud meeltmööda selle seene teaduslik nimi – Grifola –, see tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis tähistab mütoloogilist tiivulist olendit lõvi keha ja kotka konksjanokalise peaga, ja nad nimetasid selle seene hoopis jääraks (баран). Foto: Anatoli Tarassov

Grifolal on mitmeid teisendeid: Grifola frondosa, eesti keeles leht-kobartorik, ja Grifola umbellatа. (Veel kaks liiki kasvab Lõuna-Ameerikas: Grifola sordulenta ja Grifola gargal). Looduses on neid mõlemat harva näha, kuid neid kasvatatakse kultuurtaimena Jaapanis (maitake) ja Hiinas. See on noorena söödav ja raviv seen. Keskaegses Hiinas maksti sellise seene eest hõbedaga, kasvukohti hoiti ranges saladuses, järeltulijad said nende asukoha teada alles sureva eelkäija surivoodil õhatud viimase sõnana.


Igaühel pole õnne näha Grifola umbellatа’t. Inglased on sellele seenele nimeks pannud rams head või sheeps head (jäära pea või lamba pea) Foto: Irina Uhhanova

Kui ilm lubab, siis kasvab see seen igal aastal juuli keskpaigast septembrini sega- ja laialehistes metsades. See seen eelistab kasvada vanade lehtpuude – tammede, kaskede, mõnikord pärnade ja vahtrate – kõrval samuti nende mädaneval puidul ja kändudel.

Märgata võib veel ühte huvitavat detaili: kõrvuti viljakehadega leiab mõnikord musti, loomade väljaheitega sarnanevaid moodustisi. See on n.ö uinuvas olekus mütseel, mis aitab sel seenel ellu jääda ka ebasoodsates tingimustes.


                                         
                                         Mustad moodustised esiplaanil on Grifola uinuvas olekus seenemütseel. Foto: Tatjana Kudrjavtseva

Tänavu on seda seent eriti sageli kohanud Venemaa seenelised. On isegi tehtud ettepanek kogu seeneaastate selle seene järgi nimetada – kohtumised on juba nii sagedased. Kuidas on lood Eestis? Hea oleks selles veenduda isikliku kogemuse põhjal. Kui teadete järgi sotsiaalvõrgustikes oli näha, et mõned meist suutsid jaaniööl leida sõnajalaõie, siis poleks ju põrmugi ületamatu ülesanne paari kuu jooksul ka grifola leida?!

Edu teile otsingutel! Hoidke punasesse raamatusse kuuluvaid seeni ja iseennast!



Lisa kommentaar

Email again: