Aga pole üldse lihtne kirjeldada laulu või meloodiat sõnadega, sest võib juhtuda nii nagu anekdoodis: „No räägivad siin kõik: „Caruso! Caruso!“, aga mina kuulasin – polnud midagi erilist.“
„Te kuulasite Carusot!?“
„Ei. Rabinovitš laulis mulle telefonis ette.““

Loomulikult, endistel aegadel, kui maailm ei tundnud veel internetti ega televisiooni, ei kasutatud magnetofone ega (võimatu ette kujutada!) olnud leiutatud isegi raadiot, saigi paljusid asju selgitada üksnes suulise või kirjaliku kõnega.

Meil on aga tohutu hulk tehnilisi vahendeid, mis võimaldavad edasi anda igasugust informatsiooni, vaadata iga konserti oma kodus. Aga kui head ja täiuslikud ka poleks televiisorid, nutitelefonid ja arvutid, inimesed püüavad millegipärast siiski pääseda päris kontserdile.

Ja ka praegu on näiteks metsaartistide esituste eripära kõige parem kuulata mitte salvestusena, olgugi see tehtud kas või kõige täiuslikuma tehnikaga, vaid elusast peast ehk, nagu nüüd öeldakse, online.

Praegu ongi kõige sobivam aeg nautida niisuguseid kontserte „reaalaja režiimis“. Ja selle jaoks pole tingimata tarvis kaugele minna ega püüda haarata kogu programmi kohe. Kuulake neil päevil kas või kolme kõige tuntumat aprillikuise metsa lauljat: need on laulurästas, punarind ja metsvint.

Kas olete kuulnud, kuidas laulavad rästad?

Tõenäoliselt teate musträstaid – nad on üsna head lauljad ja neid märkab isegi linnas läbi kogu aasta. Kevadel istuvad nad sageli kõige kõrgemates kohtades: telefonipostidel, majade katustel või kõrgetel puudel – ja kallavad oma lauluga üle kogu ümbruse. Tõsi, mõnikord aetakse neid kuldnokkadega segamini, kuid sellest pole suurt häda.

Seevastu rändlindudest laulurästad ei ole nii märgatavad ja neid ka kohtab harvemini. Kevadises metsas sunnib nende meisterlikum laul aga teid kindlasti peatuma. Laulurästad oskavad jäljendada teisi linde ja sageli on nende trillerid sarnased ööbikulauluga, laulus kasutatavate viisikatkete hulga poolest jääb ööbik isegi alla.

Erinevate rästaste laulud võivad märkimisväärselt erineda, kuid neid ei aja segamini mitte ühegi teise linnu „aariatega“.

Aga see, kelle jaoks need laulud kõlavad – laulurästa emaslind – on hõivatud tõsisema tegevusega – ta seab sisse pesa tulevase järglaskonna jaoks. Tavaliselt meisterdavad rästad pesad okstest ja kuivast rohust, määrides selle seest ja väljast kokku saviga, kuid see emaslind, nagu näeme, kasutab peamiselt sammalt, jäljendades metsvinti.

Kuulda on punarinna häält

Neil päevil on eriti tähelepandav punarindade mitmehäälne laul. Tihedas sega- või lehtmetsas laulab sõna otseses mõttes iga viiekümne kuni saja meetri taga mõni punases vestis solist.

Teda ei ole lihtne märgata – punarinnad on väga ettevaatlikud ja pelglikud –, kuid imeline laul näitab kätte koha, kus suline artist esineb.

Metsas hakkavad punarinnad laulma ühtedena esimestest ja lõpetavad oma kontserdid praktiliselt viimastena. Nende laul on küll üsna vaikne ja sageli vaevukuuldav metsamühas või teiste lindude laulu taustal, kuid see ei sarnane ühegi teise sulelise artisti lauluga.

Selles lõigus esinevad kaks lauljat: ühe punarinna trillerile metsasügavusest vastab teine – nii õpivad linnud teineteist tundma ja teatavad oma maa-ala piire.


Metsvint on pulmarüüs

Siin on aga aprillikuise kontserdi kolmas solist – tavaline metsvint. Aga missugune iludus ta on, ei, temas pole midagi tavapärast! Selline on ta pulmarõivais. Tema särav ja vali laul on juba kaugelt kuulda.

Kuni isaslind laulab oma kutsuvaid viise, tegeleb praktiline emaslind pesa ehitamisega – korjab pehmet sammalt, villa ja sulgi. Aega lendab kiiresti ja mugavat pesa on juba õige varsti tarvis – isaslinnu laul ei kõla asjata.

Aga meie väsimatu laulja jätkab oma kontserte suve lõpuni: metsvindi laul on tõeline muusikaline kaunistus kõigi metsade ja parkide jaoks.

Kevad tuleb!