Selles veendumiseks minge ja jalutage näiteks Kabli ja Häädemeeste randadel või Pärnu lahe rannikul – eriti peale tormituuli. Meri on visanud kaldale hulgaliselt väikseid, kuni paari sentimeetri suuruseid krabikesi. See pole nii varem olnud.

Harrise mudakrabi ehk harilik rändkrabi (Rhithropanopeus harrisii) on Eesti mereakvatooriumi uusimaid tulnukaid, kes tabati esmakordselt Pärnu rannavetest 2011. aastal. Mudakrabi on levinud ka Pärnu jõe suudmesse.


Esimesed mudakrabid saadi koha kunstkoelmutest.

Loomakese algne kodu asub Põhja-Ameerika rannikul Atlandi ookeanis. Suuri keskkonnamuutuseid hästi taluv liik on hakanud levima üle maailma. Tema edu võtmeks on suur soolsustaluvus. Invasiivne võõrliik on jõudnud paljudesse meredesse, rännates peamiselt laevade ballastvees või laevade kere külge kinnitunud organismidel.

Eesti vetes kanda kinnitanud mudakrabid paljunevad jõudsalt ja õgivad eriti hea meelega karpe ja tigusid, söövad ka vetikaid ning loomseid jäänuseid, ei ütle ära kalamarjast.

Vara veel öelda, kuidas uus tulnukas võib probleeme tekitada põlistele liikidele. Positiivne on aga teadmine, et ahvenad, merihärjad, särjed ja kohad on hakanud mudakrabi juba toiduks pidama. Veelinnud ja varesedki näevad temas toidulisa.

Teine meie meres elav krabiliik on  juba “vana olija”. Hiina villkäppkrabi (Eriocheir sinensis) üks esmaseid leide pärineb Vormsi rannavetest 1933. aastast. Tema on jõudnud keerulisi teid pidi meie vetesse Hiina idarannikult.

Villkäppkrabi nimetus tuleneb isasloomade sõrgadel asuvatest karvapahmakatest.

Villkäppkrabi on mudakrabist kordades kogukam, kümne jalaga looma pearindmikukilbi ehk karapaksi laius võib ulatuda üle 5 cm. Inimeselegi toiduks sobiv mereand on meil levinud nüüdisajal saarte ja mandri rannikuvetes hajusalt ja vähearvukalt. Hiina villkäppkrabi Eesti meres ei paljune, tema vajab selleks soolasemat vett.