Miks on vaja metsa majandada?

Tänapäeva ühiskond vajab toimimiseks suurtes kogustes nii toorainet kui ka energiat ja praegune majanduslik heaolu ning areng põhinevad enamikus fossiilsete ressursside intensiivsel kasutamisel. Samas, arvestades nende ressursside piiratust ja kasutamise kahjulikku mõju keskkonnale ja kliimale, pööratakse üha suuremat tähelepanu taastuvate loodusvarade kasutamisele ning selles osas on metsal ja puidul tulevikuühiskonnas täita väga vastutusrikas roll.

Juba praegu pakub puit nii plastile, terasele, betoonile kui ka mitmesugustele naftasaadustele arvestatavat alternatiivi. See suurendab metsanduse tähtsust, kuid ühtlasi toob endaga kaasa vajaduse majandada metsi veelgi efektiivsemalt, aga samas jätkusuutlikult ning säästlikult. Suurema surve metsade majandamisele põhjustab nõudlus puidu järele, nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil. Ja kui metsaraiet piirata Eestis või mujal Euroopas, siis suurenevad raiemahud teistes piirkondades. Sageli seal, kus metsandus ja puidutööstus on vähem jätkusuutlikud kui meil, seda nii kliimamuutusi kui elurikkust silmas pidades. Seega, vähendades raieid Euroopas, võib see viia õhku paisatavate kasvuhoonegaaside koguse suurenemisele globaalselt: rohkem kasutatakse naftapõhiseid tooteid ja vähem panustatakse jätkusuutikku keskkonnahoidu.

Puit on laia kasutusvaldkonnaga taastuv vara ja siit kerkib küsimus, et kuidas ja kas üldse peaksime suurenenud nõudluse tingimustes Eesti metsi majandama, et nad edaspidigi seoksid süsinikku ja leevendaksid kliimamuutusi, kuid kataks samal ajal meie suureneva vajaduse puidu järele?

Miks on vaja metsade süsinikuringet uurida?

Euroopa metsade pindala on viimaste aastakümnete jooksul palju kasvanud, samuti ka nende tagavara ja seda nii metsarikastes kui -vaestes riikides. Nii on ka Eestis metsa tagavara – ja ühtlasi süsinikuvaru neis – suuresti tänu metsamajandusele viimase 60 aasta jooksul pea neljakordistunud. Eeskätt istutamine ja noore metsa hooldamine aitavad suurendada süsiniku sidumist metsades ja on kliimamuutuste leevendamisel tänuväärne samm. Samas tuleb arvestada, et boreaalsetes ja parasvöötme metsades seotakse süsinik pikema aja jooksul kui troopilistes metsades, samas võib raie vabastada suurel hulgal talletatud süsiniku lühikese aja jooksul.

Seega mõjutab metsade majandamine tuntavalt süsinikusidumist, kuid teadmised kõikvõimalikest mõjudest, sealhulgas raiete mõjust Eesti metsade süsinikuringele on veel üsna lünklikud. RMK on keskkonnahoidlik metsade majandaja ja arvestab tööde plaanimisel ning nende elluviimisel võimalike kaasnevate keskkonnamõjudega. Tänapäeval on metsanduse mõju globaalsele süsinikuringele ja seeläbi võimalikele kliimamuutustele üks põletavamaid küsimusi. Selleks, et selgitada raiete mõju süsinikuringele, viidi RMK toetusel aastatel 2015-2018 läbi kompleksuuring. Saadud tulemuste põhjal on võimalik anda metsakasvatajatele teadmisi metsa paremaks majandamiseks süsiniku sidumise seisukohalt.

Uuring: harvendus- ja lageraiete mõju süsinikuringele männi- ja kasepuistutes

2017. aasta SMI andmete järgi on Eestis metsamaad 53,6% ja Eesti metsa tagavara 486 miljonit m3. Peamisteks puuliikideks majandusmetsas on mänd (moodustab pindalast 29%, tagavara 142,6 miljonit m3 ) ja kask (pindalast 30,2%, tagavara 108,3 miljonit m3 ). Kuna männi ja kase enamusega puistud moodustavad Eesti metsade pindalast ja tagavarast enam kui poole ning need on ka majanduslikult väga tähtsad, tehti uuringud just nendes puistutes. Katsealad rajati erivanuselistesse puistutesse ja erineva viljakusega aladele.

Männi- ja kasepuistutes hinnati pärast harvendus- ja lageraieid süsinikuvaru mullas, juurtes, alustaimestikus, puidus, varises, samuti mõõdeti gaasivahetust ökosüsteemi ja atmosfääri vahel ning hinnati biomassi produktsioonis seotud süsinikuvoogu. Pikemalt saab uuringu ülesehitusest lugeda ajakirja Metsamees 2016. aasta juuni-juuli numbrist.

Lageraie mõju süsinikubilansile on lühiajaline


Levinud on arvamus, et lageraie on süsiniku sidumise seisukohast halb, sest pärast lageraiet eraldub suures koguses süsinikku ja ala on süsinikuallikaks pika aja jooksul. Lõppenud uuringu tulemused näitavad aga vastupidist: süsiniku kaod raiesmikel olid tagasihoidlikud ja lageraieala oli süsinikuallikaks lühikest aega.

Muidugi on esimesel raiejärgsel aastal süsiniku sidumine raiesmikul väike, sest näiteks palumetsa raiesmikul kasvavad peamiselt vaid puhmad, samblad ja männitaimed on veel väga väikesed. 5–10aastastes noorendikes moodustab puude iga-aastane juurdekasv aga juba arvestatava osa kogu ökosüsteemi biomassist ning sellest tulenevalt suureneb sel ajal aastane süsiniku sidumine ligikaudu kaks korda, mis muudab süsinikubilansi positiivseks.

Seega võib edukalt männiga uuendatud lageraie raiesmik muutuda süsinikku siduvaks ökosüsteemiks arvatust hoopis kiiremini, uuringu tulemuste põhjal juba seitsme aasta vanuselt. Selleks vanuseks on uue metsapõlve puud kasvanud piisavalt suureks, et süsiniku sidumine puudes ületaks aastase mullahingamisest tekkiva väljundvoo.

Viljakama mullaga arukaasikutes oli esimestel lageraiejärgsetel aastatel alustaimestiku kasv männialadest suurem, mis peegeldus esimestel aastatel pea kolm korda suuremas süsiniku sidumises. See tasakaalustas mullahingamist ja süsinikubilanss oli seetõttu ka esimestel raiejärgsetel aastatel vaid kergelt miinuses. Kuigi süsiniku emissioon mullast edaspidi isegi kasvas, oli bilanss sarnaselt männialadega alates seitsmendast aastast positiivne.

Harvendusraied ei põhjustanud suuri muutusi arukaasikute ja männikute süsiniku ega ka lämmastikuvoogudes ja varudes. Kuigi vahetult pärast raiet langes süsiniku sidumine vähenenud puude biomassi tõttu, kuid samas ei suurenenud märkimisväärselt ka süsiniku kaod läbi mullahingamise. Kokkuvõttes selgus, et noortes arukaasikutes suurenes pärast harvendusraiet taimedele omastatav lämmastikuvoog, mis võib kaasa aidata kaskede kasvu kiirenemisele.


Õppetunnid

Küsimus „Kust sa tead, et Eesti metsi majandades on need endist viisi süsiniku sidujad ja kliima muutuste leevendajad?“ sai selle kompleksuuringuga vastuse.

Saame praegu julgelt öelda, et Eestis laialt levinud mustikamännikute ja jänesekapsakaasikute raiesmikud võivad muutuda süsinikku siduvateks ökosüsteemideks lühikese aja jooksul, juba seitsme aasta vanuselt*. Peamine soovitus metsakasvatajale, kes tahab metsavaru suurendada, on kiirelt ja efektiivselt raiesmikku uuendada, sest süsinikku seob üksnes kasvav mets.

Mitu Eestis tehtud uuringut näitavad stabiilset mullasüsiniku varu erivanuselistes puistutes, st puistu eluringi jooksul – mulda jõudev ja sealt eralduv süsinikuvoog on enamasti tasakaalus. Kuna mullas olev süsinik väga ei suurene, viib pidev süsinikuvaru suurenemine puude biomassis selleni, et alates keskealistest puistutest paikneb suurem osa metsa süsinikuvarust puudes. Raiudes vana puistu ja pannes kasvama uue metsapõlvkonna, tagame metsades maksimaalse süsiniku sidumise. Siia juurde võib veel arvestada nn asendusefekti: kui kasutame võimalikult palju puitu, jääb betooni, terase ja plasti kasutamine selle võrra väiksemaks. Viimased on mitu korda suurema „süsiniku jalajäljega“.

Tähtsal kohal on ka hooldusraied. Ühelt poolt saame hooldatud puistutest kvaliteetsemat puitu, millest valmistatud tooted on enamasti pikema elueaga ja võimaldavad seega süsinikku kauem „lukus“ hoida. Samuti on hooldatud puistutest saadav kogu puiduproduktsioon metsa eluringi jooksul suurem, sest võetakse kasutusele see puidu kogus, mis muidu jääks metsa lagunema ning läheks süsinikuna tagasi atmosfääri.

*Eesti metsad on väga heterogeensed ja üldistuste tegemisel tuleb arvestada puuliikide ja muldade iseärasustega.

RMK rakendusuuring „Raiete mõju metsade süsinikuringele“ korraldati Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös aastatel 2015–2018. Projektijuhiks oli Eesti Maaülikooli professor Veiko Uri.