Kuigi kliimamuutuse mõjud ei ole Eestis nii äärmuslikud kui paljudes teistes riikides, on need piisavad, et mõjutada meie igapäevaelu. Näiteks sagenevad märgatavalt üleujutused ja põuaperioodid, suureneb kaldaerosioon ja tormikahjustused. Samuti on mõjutatud jää- ja lumikatte kestus ning merevee ja siseveekogude tase.

Keskkonnaagentuuri teadlaste prognoosi järgi võib aastaks 2100 Eesti keskmine temperatuur tõusta 4,3 kraadi, talvine temperatuur 4,9 kraadi võrra. Äärmuslike sademete tõenäosus võib kasvada 165 protsenti (89 protsendile). Lumikatte kestus võib jaanuaris-veebruaris jääda üldjuhul alla 10 päeva, mis tähendab püsiva lumikatte puudumist. Ühtlasi on oodata keskmise tuulekiiruse märkimisväärset tõusu.

Sellise tuleviku vältimiseks tuleb vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) heidet kõikides majandussektorites. Eesti KHGde heitkogus moodustab ligikaudselt 0,5% Euroopa Liidu heitkogusest, Eurostati andmete põhjal on KHGde heitkogused elaniku kohta aga Euroopa keskmisest suuremad. Kui ELi keskmine on 8,7 tonni CO2 ekvivalenti inimese kohta, siis Eestis on see näitaja 15.

Heitkoguste piiramiseks ühines Eesti 1990. aastate alguses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga ja täidab Kyoto protokolli ja Pariisi kokkuleppe eesmärke. Eesti pikaajalise kliimapoliitika visiooni alusel on sihiks aastaks 2050 vähendada KHGde heidet 1990. aasta tasemega võrreldes ligi 80%. Lähema eesmärgina tuleb Euroopa Liidu (EL) nn jagatud kohustuse määruse põhjal transpordi, põllumajanduse, jäätmekäitluse, tööstuse ja väikesemahulise energiatootmise sektorites aastaks 2030 KHGde heidet 2005. aasta tasemega võrreldes vähendada 13%.


Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside inventuur

Pariisi kokkuleppe eesmärkide järgimiseks on kõik leppeosalised kohustatud kord kahe aasta tagant esitama ÜRO-le nn läbipaistvusaruande, milles riigid näitavad, kuidas nad on oma eesmärkide täitmise suunas liikunud. Ühe osana esitatakse aruandes inimtekkeliste kasvuhoonegaaside inventuur, mis sisaldab heitkoguste hinnanguid alates 1990. aastast kuni üle-eelmise aastani. Peale Pariisi kokkuleppe on Eesti vastavalt kliimamuutuste raamkonventsioonile kohustatud esitama kasvuhoonegaaside inventuuri ja inventuuriaruande ÜRO-le ja vastavalt Euroopa Liidu nn aruandlusmäärusele iga aasta ka Euroopa Liidule.

Kui seni pööras Euroopa Liidu kliimapoliitika rohkem tähelepanu tööstuses toimuvale, siis alates 2021. aastast lülitatakse ELi kliimaeesmärkide hulka ka maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektori inimtekkelised süsinikubilansi muutused.

Keskkonnaministeeriumi, Eesti Keskkonnauuringute Keskuse ja Keskkonnaagentuuri koostöös valminud esialgne kasvuhoonegaaside inventuuriaruanne aastate 1990–2017 kohta sedastab, et 2017. aastal oli Eesti kasvuhoonegaaside heitkogus 20,8 miljonit tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti (CO2 ekv). Kui arvestada metsa- ja maakasutussektori (LULUCF) positiivset mõju, oli heitkogus 19 miljonit tonni. Võrreldes 1990. aastaga on 2017. aastal Eesti heitkogus vähenenud 48,5%, LULUCF sektori mõju arvestades 51,2%. Tegemist on esialgsete heitkoguste hinnangutega, sest ajakiri läks trükki enne lõpliku aruande esitamist.

Kasvuhoonegaaside allikas: energeetikasektor

Suurim KHGde allikas Eestis on energeetikasektor. 2017. aastal pärines 88,74% Eesti heitest energeetikavaldkonnast. Järgnesid põllumajandus (6,6%), tööstuse ja toodete kasutamine (3,08%) ja jäätmekäitlus (1,58%).

Ühtlasi peegeldub see kasvuhoonegaasides, mida Eesti õhku paiskab. 89,22% heitkogusest moodustas süsinikdioksiid (CO2 ), sellele järgnesid metaan (CH4 ) 5,26 ja dilämmastikoksiid (N2 O) 4,36 protsendiga. Fluoritud kasvuhoonegaasid ehk nn f-gaasid (HFCd ja SF6) moodustasid ligikaudu 1,2% heitkogusest.


Energeetikasektori heide tekib kõigi kasutatud kütuste pealt, olgu selleks siis põlevkivi, põlevkiviõli, maagaas ja/või muud kütused elektri- ja soojatootmiseks või bensiin, diisel ja muu transpordisektoris. Sektor hõlmab nii elektri- ja soojatootmise, tööstuse, transpordi, äri- ja avaliku sektori, kodumajapidamise kui ka põllumajanduse kütuste kasutust.

Sektori heitkogused on küll võrreldes 1990. aastaga vähenenud 49,2%, kuid suurim langus jääb 1990–1993. aastatesse. 2006.–2007. aastatel toimus üldise majanduskasvu tõttu märgatav kasv ning seejärel koos majanduslangusega ka langus. Alates 2009. aastast on KHGde heitkogused tihedalt seotud eksporditava elektrimahuga, mida toodetakse enamikus põlevkivist.

Kuna lõviosa Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest tuleb just elektri- ja soojatootmisest, on heide suuresti sõltuv nii globaalsest majandusest kui ka aasta keskmistest temperatuuridest. Mida soojem talv, seda väiksemad on soojatootmise heitkogused. Kui soojuse tootmiseks kasutatakse rohkem fossiilkütuseid, kasvavad tootmisega võrdeliselt ka heitkogused.

Elektri- ja soojatootmise (70,8%) järel on suuruselt teine KHGde allikas transpordivaldkond, mille osakaal kogu Eesti heitkogusest aastal 2017 oli 11,7%. Transpordist tulenev heitkogus on viimasel kümnendil kasvanud nii ELis kui Eestis.

Transpordisektori heide vähenes Eestis alates 1991. aastast, kui pärast taasiseseisvumist kütusehind tõusis ja tekkisid tarneraskused. Aga juba mõne aasta möödudes hakkas jälle stabiilselt tõusma. Majandussurutise ajal oli väike langus, kuid heide kasvas taas pärast majanduse taastumist. Tõus oli tingitud põhiliselt suurenenud kütusetarbimisest maanteetranspordis, mis on transpordisektori suurima heitega alamkategooria, moodustades 2017. aastal üle 95% transpordi KHGde heitkogustest.

2030. aastaks seatud eesmärgi valguses on näha, et Eesti transpordisektori efektiivsemaks ja säästlikumaks muutmine vajab järjest suuremat tähelepanu. Uuringute põhjal on see Eestis üks suurima heite vähendamise potentsiaaliga sektoritest.

Saasteallikad põllumajanduses ja tööstuses

Suuruselt järgmine saasteallikas on põllumajandussektor (6,6%), kus suurema osa heitest moodustavad kariloomade soolesisesest fermentatsioonist (eelkõige suu kaudu eralduv metaan, vähesemal määral ka kõhugaasidena eralduv metaan) ja otsesed heitkogused põllumajandusmaalt, mis on seotud põldude väetamise, põllukultuuride jääkide ja mullaharimisega.

Põllumajanduse heide on seotud loomade arvukuse ja põllumajandustoodangu mahtudega, mis omakorda on seotud põllumajandustoetustega. Aastatel 2002–2008 avaldas tuntavat mõju ELiga liitumine. Lähiminevikus omavad mõju Venemaa majandussanktsioonid ja ELi piimakvootide kaotamine, mille tagajärjel kukkus piimalehmade arvukus ja võrdeliselt vähenesid ka piimalehmade kasvuhoonegaaside heitkogused. 2014. aastal Eestisse jõudnud Aafrika seakatku tõttu kahanes kodusigade arv 2016. aasta lõpuks 25,7% võrreldes 2014. aasta lõpuga, mis vähendas omakorda sigadelt pärinevat KHGde heidet.

Lämmastikku sisaldavate anorgaaniliste väetiste kasutamine ja sellega seotud heide on alates 2002. aastast olnud kasvutrendis, sest kasutatavad lämmastikväetiste kogused on suurenenud. Orgaaniliste väetiste kasutamine on alates 2007. aastast püsinud pigem stabiilsena või õrnalt langenud.

Tööstusprotsesside ja toodete kasutamise valdkonna väike osatähtsus (3,08%) tuleneb sellest, et see ei kajasta tootmisel kasutatud elektrit ja energia saamise eesmärgil kulutatud kütuseid. Valdkonna heitkogustest annab suurima osa mineraalsete ainete tööstus ning külmutus- ja kliimaseadmetes tarvitatavad külmaained. Alates 1990. aastast on tööstuse ja toodete valdkonna heitgaasid vähenenud 33,6 protsenti.

Mineraalitööstuse (tsemendi-, lubja-, klaasi- ja keraamikatööstus) heitkoguste kasvu peamised mõjurid on sise- ja välisnõudlus, mida kompenseerivad ettevõtete keskkonnahoiumeetmed. Eesti mineraalitööstuse ettevõtted järgivad parima võimaliku tehnika põhimõtet, nende tõhusus suureneb järjepidevalt, ja on üldiselt kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel eeskujulikud.

Sama ei saa aga täheldada külmutus- ja kliimaseadmetes külmaainetena fluoritud kasvuhoonegaaside ehk f-gaaside kasutamise kohta. F-gaaside heitkogused on olnud kasvavas trendis, sest keskkonnasõbralikel külmaainetel põhinevate tehnoloogiate kasutuselevõtt siin regioonis on aeglane. Seda nii vähese teadlikkuse kui investeeringute kulukuse ja vanade tehnoloogiate pika tasuvusaja tõttu. Langust on oodata järgmisel aastakümnel tulenevalt EL-i keskkonnapoliitikast, mis on suunatud suure globaalse soojendamise potentsiaaliga f-gaaside kasutamise lõpetamisele.

Jäätmekäitlussektori osakaal Eesti KHGde heitest on 1,58% ning see on alates 1990. aastast langenud 11,2%. Kõige suurema osa sektori heitest moodustab tahkete jäätmete ladestamine, mis on viimastel aastatel mitmel põhjusel olnud langustrendis, sh prügilate sulgemise tõttu.

Metsade tänuväärne roll


LULUCF on Eestis ainuke kasvuhoonegaase siduv sektor, mistõttu on sellel riigi süsinikuringes ja ka aruandluses tähtis roll. Sektor hõlmab kasvuhoonegaaside heidet ning sidumist metsamaa, puittoodete, põllumaa, rohumaa, märgalade (sh turbakarjäärid), asustusalade ja muu maa kategoorias.

2017. aastal seoti sektoris 1,79 miljonit tonni CO2 ekvivalenti, mis on 20,4% enam 1990. aastaga võrreldes. See on aastane süsinikuvaru muut, mitte reaalne süsinikutagavaraga.

Metsanduse abil saab nii süsinikku siduda kui ka fossiilkütuseid asendada, mistõttu tulenebki sektori hea mõju metsamaast ja puittoodetest. 2017. aastal suurenes süsinikuvaru Eesti metsades 1,9 miljoni tonni CO2 ekvivalendi võrra.

Kuna pärast raiet metsa tagavara langeb ja juurdekasvu taastumine võtab mõned aastad aega (loe ka artiklit Kuidas mõjutab metsade majandamine süsiniku sidumist), mõjutab sektori heitkoguseid enim just raie. Kui majanduses on olnud head aastad, siis on ka raiemahud suuremad ja seetõttu süsiniku sidumine väiksem, aga samal ajal säilitatakse rohkem süsinikku puittoodetesse. Teised kasvuhoonegaaside allikad on turvasmuldadel paiknevate metsa-, põllu- ja rohumaade kuivendamine, turba kaevandamine, raadamine, infrastruktuuri ja hoonestatud alade laiendamine metsade kulul ja biomassi põlemine (metsatulekahjud).

Euroopa Liidu üldpõhimõte on, et süsiniku sidumine ja heide maakasutussektoris peab olema (vähemalt) tasakaalus: kui üks tegevus CO2 heidet suurendab, tuleb see teisal kompenseerida. Kui siiani on LULUCF sektori bilanss olnud positiivne, see tähendab, et sektor on olnud CO2 siduja, mitte emiteerija, siis tulevikus ei pruugi see uue eeskirja ja vana metsa suure osakaalu tõttu enam nii olla.

Riikide võrreldavuse loomiseks on välja töötatud lähenemine, mis hindab muutust metsade süsinikuvarus, võttes aluseks kindla aja ehk nn nullpunkti (võrdlustase). Edaspidi hinnatakse, kui palju muutub süsinikuringe nullpunkti suhtes. Lihtsaim viis sellise süsteemi järgi süsinikutootlust suurendada on metsastamine, kuid see on keerulisem suure metsasusega riikidel, kus uute transpordiobjektide ja põllumaade rajamise tõttu metsa pindala pigem väheneb.

Uue LULUCF määruse järgi baseerub võrdlustase ehk nullpunkt aastatele 2000-2009, mis on metsa mõistes lühike aeg ja Eestile süsinikubilansi arvestuses ebasoodne. Sel perioodil muutus Eestis raiemaht 2,7 korda. Puidutööstusel oli soodsam ümarpuitu importida Venemaalt, seega Eesti raiemaht langes.

Viimastel aastatel on raiemaht Eestis stabiliseerunud 11 miljoni m3 tasemele, kuid 2021.– 2030. aastad kõrvutatakse just 2000–2009 tasemega.

Kui seome võrdlustasemest vähem, siis peame puudujääki kompenseerima ja kui seome rohkem, siis saame ülejääki kasutada mõnes muus sektoris, kus on puudujääk.

Seejuures kehtestatakse uue määrusega peale metsamaa baastasemed veel põllumaale, rohumaale ning märgalale (viimasele ainult 2026–2030), mistõttu võib sektori puudujääk tekkida ka nende alamkategooriate arvestuses.

N-ö puudujääkide katmiseks on võimalik kasutada teiste sektorite ülejääki või siis osta teistelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt ülejääki.

Inventuuriaruannet aitasid lahti mõtestada Eesti Keskkonnauuringute Keskuse nõunik Cris-Tiina Türkson ja Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Maris Nikopensius. 

Aruanded leiab siit: https://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/rahvusvaheline-aruandlus/kui-palju-eestis-kasvuhoonegaase-tekib