Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Sa oled olnud RMK-s päris algusest?
Ma olen nii-öelda paadis alates 1998. aastast, kui RMK-d tegelikult polnud, siis tegutses Metsamajanduse Ökonoomika- ja Infokeskus. Selleks ajaks aga protsess juba käis ja peagi loodavasse uude Riigimetsa Majandamise Keskusesse komplekteeriti metsamajandusosakonda. Kui saabus 1999. aasta 1. jaanuar, alustas tegevust juba Riigimetsa Majandamise Keskus ja mina seal metsamajanduse spetsialistina.


Mismoodi toimis sel ajal puiduturg?
1998. aastaks oli Eesti juba saanud olla mõned head aastad jälle iseseisev riik.

Nõukogude ajal tegutsesid metskonnad, mis allusid metsamajanditele. 1992. aastal metsamajandid likvideeriti, metskonnad saavutasid juriidilise ja majandusliku iseseisvuse. Nad korraldasid ise oma territooriumil kõik tööd ja teenisid endale kasvava metsa müügist tulu.

Sel ajal ei müüdud sortimenti, vaid kasvavat metsa. Mis tähendab, et olid metsakorralduse andmed, näiteks, et siin kasvab küps kaasik tagavaraga 200 tihumeetrit, ning siis lepiti kokku selle kasvava metsana müümises. Metskond korraldas enampakkumise ja üldjuhul ostis selle ära mõni puiduvarumisfirma, kel omanik Soomes, Rootsis või mujal välismaal. Skandinaavia suured ettevõtted olid meie toorainest väga huvitatutud ja nad moodustasid siia suure hooga tütarfirmasid, kes enampakkumisel hinna kõrgeks ajasid. See oli hoop Eesti enda noorele ettevõtlusele, meie firmadel polnud võimalustki konkureerida suurte lääne ettevõtetega, kes olid alati valmis pakkuma selle viimase krooni rohkem ja kohalik võis suu puhtaks pühkida.

Kusjuures kui metskond korraldas enampakkumine 200 tihumeetrile kaasikule, siis pärast selle toimumist oli juba pakkumise võitja otsustada, kuidas ta seal metsas majandab ja kui keskkonnahoidlikult toimetab. Ja kui kord saag sisse löödi, siis polnud metskonnal ka aimu, mis kogus sealt metsatükist välja raiuti.

Ühel hetkel hakkasid ju siiski tekkima ka kodumaised puiduostjad?
Julgemad ettevõtjad asusid kohe nõukogude aja lõpus väiksemaid vanu vene päritolu saeraame kasutama ja sinna vaikselt juurde arendama samm-sammult tänapäevasemaid saeveskeid, et mitte lasta kogu puitu ekspordiks, vaid hakata kohapeal tasapisi seda ise töötlema. Tekkisid suured puidu varumise grupid Sylvester ja Lemeks. Lemeks on tänaseni alles, Sylvester müüdi 2002. aastal Stora Ensole maha. Sellest hoolimata, et kohalikud ärimehed suutsid tasapisi välismaalastega metsamüügis konkureerida, olime ikkagi olukorras, kus riik sai oma ressursi müügist vähe tulu. Kasvava metsa hind on alati madalam kui juba üles töötatud mets, kus saab küsida raha kvaliteetse sortimendi eest.

Kas selles olukorras hakatigi Eestis metsandust reformima?
Täpselt nii. 1990. aastate alguses oli riigikontrolör Hindrek Meri, kelle juhtimisel tegutsenud Riigikontroll suhtus väga kriitiliselt kasvava metsa enampakkumistesse, sest selle tõttu jäi kohalik ettevõtlus kiratsema. Samal ajal algas metsapoliitika üldisem arutelu metsanduse uuendamiseks, sealhulgas otsiti vastust küsimusele, mida me tegelikult puidu kui oma vara kasutamisest riigina saada tahame. Nähti, et Eesti Vabariik on tulnud, et olla ja jääda, ning et meie metsa tuleb hakata järk-järgult sihipäraselt majandama ja ka turule pakkuma. Juba 1995. aastal sai alguse Eesti metsanduse arenguprogramm ja järgmised kaks aastat käisid koos ja tegid analüüse kõikvõimalikud töögrupid.

Nii tehtigi suured muudatused nii metsamajandamises kui ka müügiprotsessis. Hästi palju võeti eeskuju Soomest, Taanist ja Rootsist. Nende riikide kogemus näitas, et oma vara müües peaks riik minema võimalikult kaugele ja pakkuma oma ressurssi töötlejale, mitte vahendajale. Kui riik ise korraldab metsa kasvatamise ja ülestöötamise, raie ja müügi, siis saab ta suunata puud sellele, kes seda konkreetset sortimenti vajab, ning anda ka kindluse ja stabiilsuse, et puit on alati olemas.

Mis tähendab, et enampakkumiste kõrvale oli vaja hakata sõlmima püsivamaid kokkuleppeid?
Metsapoliitika peatükki 6 kirjutati see põhimõte niimoodi: „Asendada senine enampakkumistel põhinev kasvava metsa müük sortimentide müügiga pikaajaliste lepingute alusel.“ Pikaajalise lepingu mõiste tuli ära sisustada. Selleks töötati välja uus metsaseadus, mille alusel töötati omakorda välja Vabariigi Valitsuse määrus. Neis kahes dokumendis sisaldus esimest korda mõiste „kestvusleping“, mis sõlmitakse pikemaks perioodiks kui 12 kuud, et müüa sortimenti. Määruse tasandil toodi sisse ka hindamise põhimõtted: kuidas hinnata neid soovijaid, kes on riigi jaoks kasulikumad – annavad rohkem tööd, maksavad makse ja töötavad keskkonnasõbralikult. Selle väljaselgitamiseks kirjutati määrusesse ka pakkumiste hindamise tingimused. Riigi eesmärk oli müügist saadava tulu kõrval ka kasvatada jätkusuutlikku kohapealset töötlust.

Eks oli ka neid ettevõtteid, kes töötlemise sildi all oleks ostnud meilt palki, koore kohapeal maha võtnud ning siis ikkagi puidu laevale pannud ja edasi müünud. Riigi vaatenurgast pelgalt koorimisest ei piisanud, töötlemine on ikka see, kui ümmargusest saab kandiline. Kestvuslepingu tingimustele vastasid need ettevõtted, kellel oli soov ja juba ka reaalsed võimalused kohapeal puitu töödelda.

Kui palju selliseid ettevõtteid oli?
Alguses mõned üksikud. Eks see oli kõigi jaoks uus, paljudel kehtisid veel varumisfirmadega sõlmitud varasemad kokkulepped. Väiksematel ettevõtetel polnud ka mahud nii suured ning kuna Eesti taasiseseisvumise järel läks suure hooga käima maareform, oli turul palju erametsade puitu. Väikesed saeveskid said seega oma puidu kuskilt mõne erametsaomaniku käest.

Eesti esimese suure saetööstuse investeeringu tegi Sylvester, kes oli metsavarumisega teeninud omakapitali ning rajas Imavere saeveski, mis alustas tegutsemist 1995. aastal ja avas teise tootmisjärgu kolm aastat hiljem. Samal ajal hakati Võrumaale Rootsi rahadega ehitama Toftani saeveskit. Siin-seal hakkasid tekkima esimesed suuremad saeveskid, kellele oli oluline suurema puidumahu järjepidev tarnekindlus. Ja sealtmaalt hakkas kasvama huvi nii meie enampakkumiste kui ka kestvuslepingute vastu.

See tähendab, et enampakkumised jäid kestvuslepingute kõrval üheks müügivõimaluseks siiski edasi?
RMK alustades polnud kohe üleöö võimalik senist müügisüsteemi lõpetada. Tegime küll otsuse, et enam kasvavat metsa ei müü, ja hakkasime korraldama hankeid, et osta turult raieteenust. Paraku polnud meil pakkujate leidmisega esialgu erilist edu. Seetõttu soetasime ise aja jooksul kümneid ja kümneid traktoreid ning kümmekond harvesteri, sest kui teenust turult polnud võimalik saada, tuli mets endal raiuda ja ümarpuiduna välja pakkuda. Nii saime järk-järgult vähendada oksjonil müüdava kasvava metsa osa ja suurendada ümarpuiduna müüdud sortimendi osa. Soetasime ka metsaveoautod, et oleks võimalik puitu ilma vahendajateta pakkuda.

Kõige selle tulemusena hakkas aastate jooksul kasvavama usaldus RMK kui usaldusväärse ja stabiilse partneri vastu. Edaspidi oli juba suurem huvi ka meie korraldatud hangete vastu. Varasemad metsavarumisfirmad muutsid veidi profiili ning muutusid veoteenust ning metsaülestöötamise teenust pakkuvateks firmadeks. Nad nägid, et heitliku eraturu juures pakub RMK stabiilset ja aastaringset töövoogu. Puitu vajavad ettevõtted aga said kindluse, et võivad investeerida ja kasvada, sest RMK saab neile tagada vajaliku sortimendi, mis aastatega suurenes, kuna vähenes kasvava metsa müük. Kui ümarpalk läks alguses ainult enampakkumistele, siis kohaliku puidutööstuse arengu tagamiseks kasvas kestvuslepingu osatähtsus.


Kuidas arenes Eesti puidutööstus uue aastatuhande alguses, kui saeveskitel tekkis puidu hankimise ja tarne osas kindlus?
Investeerimisjulgus kasvas, eelkõige mehaanilisse puidutöötlemisse, kus oli tehnoloogia lihtsam ega eeldanud spetsiifilisi erialaseid teadmisi, nagu tselluloosi keetmine või puidu keemiline töötlemine. Kui metsast puu maha võtta, on seal kaks kolmandikku palk, kuid üks kolmandik jääb järele. See on palgist madalama kvaliteediga puit, mida saeveski ei taha, kuid millest saab toota tselluloosi, paberit või midagi muud. Oli näha, et ilma riigi täiendava tegutsemiseta sellist tootmist kohapeale ei teki. Valitsuse volitusel hakkas sellega tegelema Majandusministeerium, kus tegutses Välisinvesteeringute Agentuur ning kelle ülesandeks sai üle maailma Eesti ja meie puitu turundada – pakume oma riigimetsast puitu, millele kohapeal huvi pole. Pakkumine sisaldas kolme olulist aspekti: leping on 15 aastaks, hinnamehhanismiga ja garanteerib tehase vajadusest 40% mahust. Ma ei tea, kui palju oli tahtjaid, kellega Majandusministeerium ja Välisinvesteeringute Agentuur kokku puutusid, aga ühel hetkel saime signaali, et konkreetne huviline on olemas ja kuulutage kestvuslepingute läbirääkimised välja. 2001 need välja kuulutati ja huviline oli Norra puiduettevõte, mis käivitas Kundas Estonian Celli nime all haavapuitmassi tehase. Sellega loodi väheväärtuslikuks peetud toormele – haavapuidule – Eestis kohapealne turg.

Unistus oli aga katta koduturuga ära kogu sortiment, nagu on Soomes ja Rootsis, kus kõigele kasutus olemas. Saime esimeste aastatega üsna kiiresti selgeks, et palkidele on võimalik leida 100% kate, aga muu osas oli lugu kehv. Valitses teatav peataolek, mida võiks hakata puidust tootma. Lisaks Estonian Cellile tulid meile ostjateks nõukaajal ehitatud puitlaastplaate tootev Repo Vabrikud Ida-Virumaal ja Horizoni tselluloosi- ja paberitehas Kehras, mille algselt riik vahetult enne II Maailmasõda ehitas. Need olid ainukesed arvestatavas mahus madalakvaliteedilist puitu töötlevad kohalikud ettevõtted, kes tänu kestvuslepingutele said ettevõtlust jätkata.

Paralleelselt oleme kõigi aastate jooksul püüdnud leida veel lahendusi, et madalakvaliteedilisele puidule tekiks ümbertöötlemise tahtjaid veel juurde.

Sellele nii vastu ei vaieldagi, et RMK toetas uusi tööstusinvesteeringuid, küll aga on kerkinud küsimus, miks tehti seda salaja.
Kui võrrelda erinevaid kokkuleppeid, siis näiteks Tartusse tselluloositehast rajada plaaninud Est-For Invest läks 2017. aastal kõigepealt valitsusse sooviga algatada riiklik eriplaneering. Neil oli planeeringus punkt, et tahavad RMK-ga pikaajalist kestvuslepingut. Valitsusest saadeti nad RMK-sse – minge ja rääkige seal. Toimusidki meil kohtumised esindajatega. See, et ettevõttel on huvi, ei andnud meie hinnangul alust seda kuskil välja hõigata. Me pidasime seda eelnevaks aruteluks, et juhul kui kestvuslepingu protsessi läheb vaja, siis avaldame müügiteate. Niikaugele me ei jõudnudki, sest arendajad olid sunnitud protsessi enne lõpetama.

Graanul Invest tuli samamoodi 2013. aastal RMK-sse kohtuma, neil oli soov ehitada uued tehased ja nad soovisid esmalt taustainfot, kas meie näeme seal üldse vajadust. Selle kliendiga koostasime koostööprotokolli, millega RMK ei võtnud müügikohustust, kuid mis nägi ühel hetkel ette ka kestvuslepingute müügiteate avaldamise, kus saavad kõik soovijad osaleda. Kui oleks tulnud keegi teine, oleks ikkagi ilmselt toimunud mingid eelnevad kohtumised. Küll aga pole RMK ühtegi müügilepingut sõlminud ilma avaliku teadaandeta. Kohtumisi pidades ja koostööprotokolli sõlmides ei osanud me mõelda, et juba sellises faasis peaks see olema kuskil avaldatud, juhuks, kui keegi tahaks veel investeerida. See oli ka aeg, kui RMK raiemahud pidevalt kasvasid. Meilt on aegade jooksul ikka küsitud, et kui me tahaks puidutootmises midagi teha, siis kuidas toimida. Oleme ikka öelnud, et kõigepealt tulge ja räägime.


Midagi salajast seal polnud, ehkki me ei teinud müügiprotsessi algatamisele eelnevatest kohtumistest teateid, siis need toimusid meie Tallinna kontoris toonase juhi Aigar Kallase kabinetis keset tööpäeva ja mitte kuskil põrandaluses kohas. Ärimaastikul on sellised kohtumised täiesti tavalised ja kui riik osaleb kaubaturul, siis peaks tal olema võimalik samamoodi toimetada. Ettevõttele on tema ideede liiga varane avalikuks saamine suur risk.

Nüüd on küsimus, kuidas edasi, Kui RMK-l ei ole mandaati eelkokkuleppeid teha, siis kes võib? Kestvusleping on tööriist, mida riik on tahtnud, ja seda on õigusaktidega sisutatud nii palju, kui osati. Võib-olla on siin probleemiks see, et riik jättis defineerimata, mis on pikaajalise stabiilsuse andmine. RMK tegutseb riigi huvidest lähtuvalt, aga sõna-sõnalist paragrahvi, kuidas stabiilsuse andmine käib, õigusaktist ei leia. Kui metsandusreformi algusaastatel sai Riigikontrolli kriitikat puidu müük enampakkumistel, siis nüüd soovitab seesama institutsioon kestvuslepingute süsteemi muuta ja kasutada enampakkumist. Samas ei selgita audit, kuidas see peab välja nägema. See on jäetud meile endale nuputada, aga tegu on keerulise ülesandega – kuidas siis võiks riigimetsa müüa? Sellel aastal RMK algatatud uus puidu keemilise töötlemise arenguks suunatud protsess toob kaasa vajaduse sõlmida pikaajalisi kestvuslepinguid puidu Eestis väärindamiseks. Taas kord on vaja mingisugusel kujul eelkokkuleppeid, sest äririsk on väga suur. Riiklikult on oluline leida läbipaistev ja õiguskindlal alusel lahendus.