Meil õnnestus salapärase kunstnikuga ka tuttavaks saada. Ta palus oma isiku avaldamata jätta ja ka väikeses Kehras ei tea enamus inimesi, kes loomad-linnud puutüvedele maalis. Tööde autor palus kindlasti toonitada, et elavat puud ta lõuendiks ei kasuta, valib ikka sellised, mis silmnähtavalt mädanenud või kuivanud ja millelt puukoor tüvelt maas. Aja jooksul on muist kaunistatud puudest juba ise ümber kukkunud, tasapisi maalib kunstnik aga pilte juurde. Vahel parandab ka mõnd varasemat tööd, kui talle tundub, et kellegi saba sai liiga pikk või lühike.


Mõned piltidest on terviseradade äärest kohe paista, kuid suur osa paikneb sügavamal metsas ja nende avastamiseks tuleb natuke vaeva näha. Kogu näituse külastamine võtab päris mitu tundi müttamist.


Inimeste, eelkõige laste rõõmuks hakkas metsakunstnik loomi-linde maalima siis, kui puhkes Ukraina sõda. Ikka selleks, et nii endal kui teistel süngeid mõtteid peletada. Kõik puudele värvitud asukad on kodumaist päritolu ja joonistatud nii täpselt kui võimalik, abiks linnu- ja loomaraamatud, kust autor inspiratsiooni ammutab. Päris fotoga võrreldavat täpsust ta siiski taga ei aja, alati pole see võimalikki. Näiteks on väiksemad olevused kujutatud tüvedel suuremana, et pilti oleks võimalik kaugemalt märgata ja et portreteeritav paremini näha oleks. Seetõttu ongi sipelgas ja rebane enam-vähem samas mõõdus.


Peale mõne erandi on tegu Eesti metsloomade ja -lindudega. Nii et kes Kehrasse satub, saab ühendada metsas matkamise näituse külastamisega. Väikese osa pakume näha ka meie blogis.












Tekst: Kristi Kool

Fotod: Kaisa Esko