Mida need koprad siis korda saatnud on? Ujunud muidugi kõige rohkem, sabaga vastu vett kõvasid platsakaid löönud, pesa otsa roninud, puitu närinud…

Korraldasime kobrastele katse pinnasesse torgatud umbes 7-8 cm jämeduse haavatüvega. Et mis juhtub ja kuna? Kaks nädalat ei puutunud ükski piiber seda peibutist, vaid metskits naksas päise päeva ajal kõrgemalt ühe oksajupi. 4. mai öösel aga sai ühe kopra mõte teoks ja umbes kümne minutiga oli tüvi pikali. Hiljem tegi selle pooleks ja vedas allavoolu minema. Samast päevast on käimas järgmine katse, kuhilpesa ees paistab nurga all juba veidi jämedam mudasse surutud haavatüvi. Kaamerat jälgides näeme, millal see siis ette võetakse ja kuhu viiakse.

Koprakaamera üllatab suure liigirikkusega nii helis kui pildis. Hoolas koprakaamera jälgija Hagnat Hollandist on kindlaks teinud üle kaheksakümne linnuliigi, kes häälitsedes üle lennanud, siin samas metsas laulnud või objektiivi ette sattunud. Lindudest ja ka konnadest koprakodu ümbruses räägin aga mõni järgmine kord.

Karvaseid loomi – imetajaid oleme näinud kaamera paigaldamisest alates kuute liiki. Öösiti lendavad vee kohal nahkhiired, kelle liiki pole võimalik videopildi järgi määrata. Mügri on kaamera eest läbi ujunud, vesirotid ongi siin sama kohalikud kui kopradki kasutades elu ja varjepaikadeks meie suurima närilise urge. Igaöiselt viib siit läbi metsnugise jahitee. Rebane on roninud kuhilpesa otsa ja nuuskinud vee ääres valges ning pimedas. Metskitsepaaril on siin kodupiirkond. Mäger ja kährik on jäänud küll lähedal olnud rajakaamera pildile aga koprakaamerasse pole veel sattunud. Küllap nemadki jõuavad.

Loojuv päike kopra kuhilpesa taha on peaaegu sama ilus kui mere taha.