Siin sündinud leevikesed on korralike talvede korral tavaliselt pehmemasse kliimasse rännanud. Aga kes teab, kas nad seekord on siit üldse kuhugi läinud või pole veel jõudnud minna. Igatahes sel talvel olen leevikesi tavatult sageli näinud nii Lääne-, Harju-, Rapla-, Pärnu- kui ka Virumaal. Ehk polegi meie omad siiski lõunapoole kulgenud ja põhjapoolt on neid lisaks tulnud.  

Miks peakski energiat kulutama rände peale, kui kodukant pakub samamoodi sobivat ilma ja hulgaliselt toitu seemnete-pungade näol.

Isegi üdini rändlind punarind (Erithacus rubecula) toimetab tänagi peendras ja teeb aeg-ajalt tiksuvat häält. Pole ta siin aias varem talve kunagi veetnud. Üksikuid punarindu on Eestimaal aegade jooksul talvitumas ikka nähtud, enamasti saartel ning lääne- ja looderannikul. 

Hiljuti tuli hoovi silmatorkavalt kollase kõhualuse sulestikuga värvuline, kehakeel nagu linavästrikul. Üks hänilase liik ta oli, ehk põhja-hänilane, kes elab põhja-Fennoskandias ja Põhja-Venemaal. Asitõendist pildi näol jäi siiski õige pisut puudu.

Põldudel käivad söömas laululuiged, kohalik haigur veevõtutiigil, nähtud on metsvinti ja põhjavinti jt.