Loode tammik ja sealse puisniidu taastamistöö.

Loode tammik on Kuressaare läänepiirilt 1 km ja kesklinnast 3 km kaugusel. Loode tammik on osa Loode metsast.

Loode tammikut on peetud Saaremaa üheks esinduslikumaks puisniiduks. Sajandeid oli Loodemaal karjatatud, niidetud heina, kasvatatud laevaehituseks tammesid ning käidud vaba aega veetmas. Veel 19. sajandil räägiti 310 ha suurusest Loodemaa heinamaast, kus lagedate alade seas leidus suurte tammede, haabade ja teiste lehtpuudega piirkondi. Hõredate, lehtpuuenamusega puistutega kaetuks hinnati vähemalt 43 ha suurust ala. Loodemaal karjatati ja niideti heina ning sinna käidi väljasõitudel, piknikel ja pidudel kuni II Maailmasõjani.

Peale II Maailmasõda oli Loode piirkond mõnda aega Nõukogude Armee poolt suletud ning varem kasutuses olnud aladel niitmist ega karjatamist enam ei toimunud. Sel ajal hoopis kaevati Loode tammikusse sõjalisel kaitseotstarbel kümneid tanki- ja kahuripesi.

Põllumajanduse hääbumisega Loodes, peale II Maailmasõda, hakkasid sealsed rohumaad puude ja põõsastega kinni kasvama. Lisaks looduslikule kinnikasvamisele rajati 50-70 aastat tagasi Loode loopealsetele ja rannaniitudele mitmeid kultuurpuistuid.

Kunagisest rohkem kui 40-hektarilisest puisniidu- või pargiilmelisest alast oli viimastel aastakümnetel hoolduses vaid kümmekond hektarit. Sealgi ei olnud hooldamine küllaldane, et hoida puisniitu täielikust kinnikasvamisest. Puuvõrad laienesid ning võimust võttis sarapuupõõsastik ja paakspuuvõsa.

Loode tammiku pikalt hooldamata osa 2018. a suvel, enne taastamist. Kunagine puisrohumaa on kinni kasvanud peamiselt haava ja paakspuuga.

Puisniidu taastamistöö algas 2018. a. jaanuaris ja lõppes 2019. a novembris. Taastati 27 ha puisniitu. Maa haldaja RMK ning kaitseala valitseja Keskkonnaameti juhendamisel teostas taastamistöö kohalik ettevõte OÜ Sikassaare Vanametall. Puisniidu hooldamiseks on RMK ja MTÜ Saare Rannad vahel sõlmitud rendileping.

Esimestel aastatel tuleb paiguti tõrjuda juure- ja kännuvõsusid, kuid mõne aastaga peaks puisniidul kujunema kena rohukamar. Sobivat kasvupinda saavad juurde paljud Loode tammikus leiduvad orhideeliigid.

Loode tammiku puisniidu taastatud osa 2019. a juulis.

Nõukogude sõjaväe tegevusjäljed Loode tammikus. Tammikusse on kaevatud hulk tanki- ja kahuripesi.

Loode tammiku kaitse

Esimest korda kavatseti Loode tammik kaitse alla võtta 1914. aastal, kuid I Maailmasõja tõttu see ametlikku käiku ei saanud. Kaitse alla võeti Loode tammik ENSV Ministrite Nõukogu 05.06.1959. a määrusega „Abinõudest parkide säilitamiseks ja korrastamiseks vabariigis“. Keskkonnaregistri andmetel on kaitstava Loode tammiku (KLO1000520) pindala 55,8 ha, kuid see ala sisaldab ka loopealseid ja männikultuure. 2018. aastal algatati Mullutu-Loode looduskaitseala moodustamine, mille koosseisu hakkab kuuluma ka Loode tammik.

Loode varasemast ajaloost

Loode tammiku ajaloo kohta leiab materjali nii internetist kui raamatukogudest. Üht-teist huvitavat on avaldanud koduloolane Kalle Kesküla.

Keskajal (5-15. saj.) oli Kuressaare ja Linnulahe vahel vaid kitsas maariba. Loodemaa oli merest kerkimas. N ö pildile tuli Loodemaa Taani võimu ajal, kui laevaehituse vajadusest hakati sinna tammesid istutama. Taani aeg algas 1559. aastal, kui toimus maadevahetuse tehing Saare-Lääne piiskopiga. Saaremaa võeti otseselt Taani kontrolli alla 1572. aastal. Taani võim kestis 1645. aastani, mil Saaremaa loovutati Rootsile. Rootsi pidi Saaremaa loovutama Venemaale 1710. aastal.

Tsaarivõimu ajal, 1811. aastal pani Kuressaare linn ametisse Loode metsavahi. Metsavahi põhiülesanne oli laevaehituseks olulise tammiku hooldamine. Linna läänepiiril Toris oli laevaehitust alustatud 1810. aastal. (Metsavahi elamu asukoht ja Tori on nähtavad ka alloleval kaardil.)

1840. aastal rajati Weise heinamaale mudaravila, mille tõttu sai Kuressaarest ülevenemaalise tähtsusega kuurort. Aastaks 1850 kasvas Kuressaare elanike arv 3000 inimeseni, saades elanike arvult viiendaks Eesti linnaks. See tõi kaasa arengud ka Loodes, kus tsaaririik rajas uue taristu, mille sõlmpunktiks oli Loode sadam koos Loode maantee ja hoburaudteega. Loode tammiku äärde ehitati kõrts, raudtee aga veeti sealt edasi, ümber Linnulahe lõunatipu Suurlaheni, kus ammutati ravimuda mudaravila tarbeks. Vahepeal oli mudaravila üle viidud Kuressaare poole, abaja kaldale.

Aastail 1872-1874 rajati kõrtsi juurest allee läbi tammiku uue sadamani. Sadamat kutsuti Loode sillaks. Loode maantee ehitus lõppes sadamakail, milleks oli 111 meetri pikkune kärjekastidele ehitatud laudistatud sild.

Loode sild toimis kõigest aastail 1874-1893. Suure Katla ringvoolu tõttu liiguvad liivad vesikaare (lääne ja loode vahelise) tuulega Järve rannast linna poole, mistõttu sadam ummistus.

Sadama sulgemisega Loodemaa osatähtsus hääbus, kuid kuurortlinna valitsus püüdis Loode maine languse vastu leida uusi võimalusi. Ühest sellisest ettevõtmisest kirjutas ajaleht Saarlane 16. juunil 1898. a: „Loode metsa on lõbumaja (pawiljon) ehitatud, mille sissepühitsemist pühapäewal, 7. juunil toimetati. Wist saab selle läbi Loode elu jälle elawamaks minema.“ Vene-Jaapani sõja ajal ristis rahvas Loode metsa ehitatud paviljoni nimega Port Artur. Sellenimeline sadam tähistas Vene sõjalaevastiku uut tugipunkti Hiinalt vallutatud maal.

Inimesed harrastasid jalutuskäike Loodesse, kuid tavapärane oli Port Arturisse sõita ka paadiga. Randumiskoht oli praeguse Linnutorni juures.

Eesti ajal, enne nõukogude okupatsiooni, olid moes Kaitseliidu jt rahvuslike organisatsioonide väljamarsid, tulevärgid, tantsupeod ja piknikud. Port Arturi tantsupidu algas igal laupäeval ja pühapäeval kell 8 ja kestis üheni öösel. Sel ajal tekkinud ka Musumänniku toponüüm. Musumännik on metsavahi elamu asukohast üle tee põhja pool.

Loodemaa Kuressaare ja Nasva vahel. Mõned nimetavad kogu ala Loode tammikuks. Tegelikult on Loode tammik vaid üks osa loode metsast ning suure osa piirkonnast moodustab Loodenina rand. Eesti ajalooline topokaart 1935-1938, Maa-ameti geoportaalist.












Ühed Loode tammiku elanikud - saatana kivipuravikud (Boletus satanas). On mürgised ka peale kupatamist!