Just nüüd on parim aeg minna loodusretkele, et vaadelda madusid nende loomulikus keskkonnas. Nagu kõik metsaelanikud, nii on nemadki väga kartlikud ning püüavad igal muul ajal vältida kohtumisi inimestega, roomates minema ja peitudes nende lähenemisel lähimatesse pragudesse kivide vahel, hiireurgudesse, kändude ja rohupuhmaste alla.

Kuid praegu roomavad nad sageli valgusküllastesse paikadesse, et end pärast talvist und soojendada. Niisugustel hetkedel on nad vähem valvsad – just sellal saabki neid jälgida.  

Nastikuemandal on kiire meheleminekuga kiire 

Nastikud näiteks armastavad niiskeid kohti, vesiseid jäärakuid, kõrge rohuga kaetud välusid ja põõsatihnikuid veekogude lähedal, kus nad peavad jahti kullestele, konnadele ja vesilikele või püüavad rohus sisalikke ja uruhiiri. Just sinna lähmegi. Selliseid kohti on meil palju isegi linnade piirimail, seega pole üldse keeruline nastikuga kohtuda.

Niisuguses linnaäärses metsas ongi ootel esimene leid – läbipaistev maonahk, kokku kasvanud soomuste pealmine kiht, mille madu on pärast järjekordset kestaajamist maha jätnud –, mis on ilmne märk tema endagi lähedalolust. 

Maod ajavad nahka mitu korda aastas. Enne seda jäävad nad otsekui pimedaks – kokku kasvanud silmalaud kärbuval kestal tuhmuvad, madudel aga pole võimet silmi pilgutada. Nad roomavad vanast nahakihist välja otsekui sukast ning saavad taas nägijaks, uus kest aga on endisest tuhmunust palju eredam.

Nüüdsama roomaski lähimast põõsastikust lagendikule keskmist mõõtu nastik. Seda ohutut ja pelglikku siugu on kerge ära tunda. 

Eredad kollased, mõnikord ka oranžid või valged laigud pea kuklaosal on nastiku peamiseks eraldusmärgiks. Keha värvus võib nastikul olla mitmesuguse varjundiga must, hall või beež ilma igasuguse seljamustrita. 

Teineteise järel roomasid lagendiku teisest äärest nähtavale veel kaks nastikut, seejärel veel ja veel. Kuhu nad niiviisi kiirustavad? 

Kas mul tõesti vedas niivõrd, et mul õnnestus juhuslikult mööda minnes (olgu-olgu, ma natuke kavaldan, just selle jaoks ma siia ju tulingi) sattuda otse nastikupulma? Peigmehekandidaate oli seitse või kaheksa, kuid kõik neist ei läbinud isegi esimest valikuvooru. Nastikuemand on väga pretensioonikas ning valib partneriks kõige tugevama, energilisema ja rikkama, sihikindlama. Muuseas, nii pole mitte üksnes roomajate hulgas, vaid mõnel pool mujalgi. 

Paaritumisprotsessis moodustub nastikutest otsekui kera, kus mitmed maod on kokku põimunud ning isasnastikud võitlevad õiguse eest saada peamiseks partneriks. Sellisel hetkel kaotavad nastikud valvsuse ja neile saab päris lähedale minna. 

Selliseid kerasid võib lähematel ilusatel päevadel näha paljudes paikades, kuid tuleb olla tähelepanelik ja ettevaatlik – üheaegselt kahjutute nastikutega on end päikese kätte soojendama sättinud ka mürgised rästikud.

Rästikute ja nastikute eluviis ning asupaigad on sarnased. Järgmisel päeval ei märganud ma samas kohas ainsatki nastikut, kuid see-eest soojendas end rohusel künkal päikese käes rästik. 

Madu, kuid mitte lohe Gorõnõtš 

Soovides madusid lähemalt näha, tuleb arvestada, et neil ei ole kuulmist meie mõistes – nad „kuulevad“ võttes kogu kehaga vastu pinnase vibratsiooni, ja ka nägemine on neil rohkem orienteeritud liikumisele. Peamiselt juhinduvad nad orienteerumisel ja jahti pidades kompimistajust, haistmisest ja soojustundlikkusest. Seega, kui soovite madu nähes, et te ei ehmataks teda ja ta ei avastaks teid, siis on kõige parem kohapeal tarduda, inimesest lähtuvat soojust madu aga tunda ei pruugi, kuna metsas käiakse reeglina üsna kinnises rõivastuses.

Tarvitseb aga vaid liigutada, kui rästik muutub kohe ettevaatlikuks ja tõstab pea, otsekui kuulataks. Tegelikult püüab ta sel hetkel silmadega liikumist tabada, kehaga „kuulatab“ ta maad, pea esiosas paiknevate lohkudega aga teeb kindlaks soojuskiirguse olemasolu või puudumise. Kui aga kõik need näitajad puuduvad, siis heidab ta uuesti puhkama. 

Kui aga madu tajub enese ees mingit liikumist, soojust või uut lõhna, siis roomab ta tingimata ohutusse kohta jändriku kännu või rohupuhma varjus. 

Madusid, aga ka teisi loomi või linde jälgides juhinduge põhimõttest, et te ei teeks neile kahju – iga kohtumine inimesega on nende jaoks tõsine stress. Meie madusid – nastikuid ja rästikuid – ei tasu eriti karta: rästikud on küll mürgised, kuid nende mürk pole täiskasvanud inimesele ohtlik. Kuid parem on hoida neist mõistlikule kaugusele ja olla metsas ettevaatlik.

Veel üks rästik siinsamas lähedal muutus valvsaks, tajudes lähenevaid samme.

Pilt on tehtud ja nüüd võib tasakesi ära minna, jättes siu rahule.  

Üheskoos madudega tulid päikese kätte soojenema ka sisalikud. Neid on Eestis kõigest kolm liiki: arusisalik, kivisisalik ja jalutu sisalik vaskuss. Teistest sagedamini võib neil päevil soo- ja metsaservades, metsaheinamaadel, raiesmikel ja veekogude lähedal kohata väikest, viie kuni kümne sentimeetri pikkust arusisalikku.

Siinsamas pulmahoost haaratud nastikute kõrval see sisalik end päikese käes soojendaski. Madudest erinevalt on sisalikel liikuvad laud, nad kuulevad samuti hästi – kivisisalikul on pea tagumisel osal kõrvaavausedki märgata. Seepärast õnnestubki sisalikku pildistada üksnes hetkel, mil ta on päikese käes tukkuma jäänud. Häirituna kaob ta kiiresti rohu sisse või kivide alla. 

Tagasiteel võib aga imetleda meie saladuslikku ja ebatavalist aas-karukella, mis on just õitsemist lõpetamas. 

Ees on mai, metsaelanike elu aktiivseim kuu, mil neid võib kõige sagedamini kohata.

Seega, lähme metsa!