Ohtralt sisse ja välja tassitud pesamaterjali järgi otsustades võib arvata, et selles künkas on mägrapere oma talve veetnud ja taliuinakut pidanud.

See piirkond on põnev mäkrade tegevuse jälgimiseks sellepoolest, et siinsamas lähedal, umbes saja meetri kaugusel jämedate kuuskedega metsas on teine väga vana mägralinn. Sealses liivapinnases on ligikaudu kolmkümmend uruava, millest nelja-viie urusuudme ees paistis värskelt välja kaabitud liiva ja mägra käpajälgi, kuid kuskil urgude ümbruses ei paistnud heina-samblasegust pesamaterjali. See viitab sellele, et mägrad neis urgudes talve ei veetnud.

Varasematel aastatel, kui jälgisime kaamera vahendusel mäkrade elu Saaremaal, siis igal kevadel, mai teises pooles, kadusid loomad teadmata suunas – nagu vits vette.

Miks nad aga üldse kuhugi lähevad? Ehk on see üks võimalik abinõu, kuidas pesas talvel jõudsalt siginenud parasiitidest lahti saada ja sügise hakul naasta parasiidipuhtasse pesakambrisse.

Ette rutates ja tegevusjälgede järgi otsustades tundubki, et nendes kahes mägralinnas toimetab üks mägrapere, kes olid kaamera eest paistvas mullakünka pesas talvel ja nüüd on nad hakanud kohendama naaberlinnakut suvekoduks. Hästi tallatud mägrarajad kahe urusüsteemi vahel paistavad selgelt silma. 

Veel ei tea, mitu mäkra siin üldse toimetab ja kas on sellel kevadel ka pojad pesas. Siiani kolme ööpäeva jooksul ei ole veel loomad kaamera ette sattunud, aga kindlasti varsti neid näeme. Vaiksetel hommikutundidel rõkkab siin külluslik linnulaul ka siis, kui mäkru pole parasjagu kohal.