Väljaspool koduaeda kasvavate õunapuudega on sarnane lugu - kevadeti jääb teeperve, prahipaika või mahajäetud talukohta ilmestav roosa-valge õiepilv ikka silma aga järgmine kord märkab seda alles siis kui puud on eriilmeliste õunapabulatega kaetud.

Mets-õunapuud (Malus sylvestris) on neist vähesed - enamik on aed-õunapuu (Malus domesticus) metsistunud isendid, mis ühel või teisel moel koduaiast loodusesse jalutama läinud.

Kui kunagi on mets-õunapuu levinud üle terve Eesti, siis nüüd kohtame looduses peaasjalikult aed-õunapuu metsistunud seemikuid, mets-õunapuu on looduskaitse all. Lisaks seemnest tärganud metsistunud aed-õunapuule leiab üle terve Eesti mahajäetud õunaaedu tähistamas kunagisi talukohti.

Veel võib mõnel pool looduses aed-õunapuud kohata ka alleepuuna, mis on meenutus sõjajärgses Eestis levinud Lääne-Euroopast imporditud puuviljakasvatusviisist.

Mets-õunapuu peamised kasvukohad asuvad täna Lääne-Eesti saartel aga üksikuid märkimisväärseid isendeid leiab ka mandrilt.

Õunaajal on kahel liigil lihtsam vahet teha kui muidu, sest ka metsistunud aed-õunapuu viljad säilitavad mingilgi määral oma sordiomase välimuse ja maitse ning sünnivad süüa aga mets-õunapuu viljad on pisikesed, kõvad, rohelised ja vihad.

Muidu on võimalik üht liiki teisest eristada lehtede ja võrsete järgi, sest mets-õunapuul on need paljad, aed-õunapuul aga karvased.

Ent vanade väärikate õunapuude liigi määramine võib vaatamata sellele osutuda keeruliseks, sest neil kipuvad esinema mõlemale liigile viitavad tunnused.  

Tänavuse rikkaliku õunasaagi üle rõõmustavad ühtviisi nii kahe- kui neljajalgsed, sest magusat ja mahlast toidulauatäiendust hindavad nii inimesed kui ka kiskjad-sõralised, keda võib sügiseti õunapuude all sagimas kohata.

Seda, kas Oti õunapuu on mets- või metsitunud aed-õunapuu, pole kindlaks tehtud - suurte, ent vihade, viljade järgi võiks ju viimast oletada aga puu lehed ning võrsed on karvadeta nagu mets-õunapuul.