Talve jooksul justkui imeväel teeserva ilmunud hektarisuuruse langilahmaka veeres seisavad mõtlikult kolm sõpra. Kõik nad on esmalt sõnatud ja leiavad seejärel, et kui nii edasi läheb, siis metsad enam pikalt ei kesta. Esimene sõpradest, kelle nimi on Esmaspäeva Hommiku Nägemus, arvab, et metsad peaksid otsa saama juba lähema 50 aasta jooksul. Teine sõber, kelle nimi on Kuri Kahtlus ja kes on metsade kohta mitut numbrit näinud ning nende numbritega isegi üsna mitu tehet sooritanud, arvab, et asi on märksa hullem ning metsad peaksid lõppema juba 30 aastaga. Kolmas sõber, kelle nimi on Kõhu Tunne, teab ja tunneb kompromisside kunsti ning nõustub vahepealse tulemusega – metsi jätkub veel 40 aastaks, aga siis on tõesti kõik. Hoidumast tühja asja pärast tülli keeramast, ruttavad siis sõbrad linnakeerisesse oma sõnumit levitama. Kui sõnum on juba piisavalt levinud, pöördub mureliku küsimusega minu poole hea haridusega tuttav: kas tõesti et tu, Brute?

Andmed ja aritmeetika

Saan aru, et on paras aeg appi võtta metsanduse kilp ja mõõk: andmed ja aritmeetika. Taanduge, nägemused! Üks asi tuleb kohe selgeks teha. Metsamaa pindala sõltub Eesti tingimustes vaid sellest, kui palju me laseme või ei lase metsal kasvada. Kui teeme metsa asemele näiteks põllu, siis mets seal enam ei kasva, kui enam põldu ei hari, tuleb mets tagasi. Seal, kus aga mets jätkuvalt kasvab, sõltub mõistagi inimesest, missugune see mets on, ja sellest sõltuvad omakorda juba kõik liigid.

Veidi enam kui ühe miljoni hektari metsamaa kohta on RMK andmebaasis 580 000 metsaeraldiste kirjeldust. Kõigi eraldiste kohta on olemas pindala, peapuuliik, kaalutud aktuaalne vanus ja kaalutud küpsusvanus. Rohkemat pole ükskõik kui pika raie- või vanuselise jagunemise prognoosi koostamiseks vaja. Tõsi küll, kaalutud raievanuse jaoks on omakorda vaja liigilist koosseisu ja boniteeti ning boniteedi jaoks kõrgust, kuid ka need andmed on mõistagi olemas ning samad andmed on olemas ka metsaregistris.

Võtame nende andmetega ette kaks asja: vanuselist jagunemist arvestav ja seda ühtlaseks kujundav lageraie prognoos ning raiest ja metsade mittekasutamisest tulenev vanuselise jagunemise prognoos. Võtame vaatluse alla männikud, kuusikud ja kaasikud.

Lageraie prognoosiks püstitame alljärgnevad eeldused: kolme peapuuliigi metsamaa pindala ja majandamist reguleerivad piirangud ei muutu ning kõik raiutud alad uuenevad sama peapuuliigiga.

Jätame lageraie prognoosist välja eraldised, kus lageraie on täielikult keelatud, on lubatud erandjuhtudel või tingimuslikult või tehakse neis lageraiet ebaproportsionaalselt vähe võrreldes puistute esinemissagedusega. Selliste välistuste alla kuuluvad kõik kaitstavad loodusobjektid, sõltumata vööndist, kavandatavad kaitsealad, rannad looduskaitseseaduse tähenduses, muinsuskaitsealad, geenireservimetsad, olemasolevad ja potentsiaalsed vääriselupaigad, RMK poolt seatud esialgsed ja ajutised looduskaitselised piirangud, RMK poolt defineeritud puhkealad, samuti 5 ja 5A boniteedi metsad, kus lageraiet tehakse oluliselt tagasihoidlikumas proportsioonis kui ülejäänud boniteetides. Nimetame järelejäänud metsa majandatavaks metsaks.

MÄNNIKUD

Joonisel 1 on toodud majandatavate männikute tänane vanuseline jagunemine. Jooniselt vaatab meile vastu Eesti ajalugu. 60–90-aastaste männikute rohkus on seletatav meenutusega, mis juhtus Eestis vastaval ajajärgul. Metsa intensiivsele kasutusele järgnes inimeste ja inimtegevuse taandumine, mets võttis oma. Keskmiselt 35 aastat tagasi oli metsakasutus suurimas madalseisus ja põtrade arvukus tipus. Vähesele raiele järgnes veel väiksem uuenemine männiga. Sellise vanuselise jagunemisega peame täna arvestama.

Joonisel 2 on toodud majandatavate männikute võimalik raiutav pindala järgmiseks 400 aastaks. Et miks me teeme prognoosi nii pikaks ajaks, me ju ei tea, mis on 400 aasta pärast? Ega me tea sedagi, mis on 50 aasta pärast, kuid pakub lihtsalt huvi, kui pika aja jooksul on aruka langivalikuga võimalik olulist kahju kandmata ja vähegi säästlikku puidukasutust praktiseerides mineviku tekitatud vanuselise jaotuse lainetus ära siluda. Selgub, et enam -vähem 400 aastaga. Võimalik raiutav pindala varieerub aga enam kui kahekordselt. Pärast 110 aasta möödumist saabuvat madalseisu algab jälle raievõimaluste kiire tõus ning selline madalseis enam ei kordu.

Keskpäraseks alternatiiviks on alati ühtlase kasutuse lank. Mida pikem raiering ja ebaühtlasem vanuseline jagunemine, seda vähem sobib ühtlane kasutus kokku antud ajahetkega. Enne kui ühtlase kasutuse lank 120 aasta pärast küpsuslangiga samastub, kasvab küpsuslank 40 aasta möödudes ligi 7000 hektarini, mis tähendab, et aastaga raiutav pindala on antud ajahetke küpsete männikute pindalast 37 korda väiksem. Valitud langi järgi raiudes jääks raiutavate männikute keskmine vanus järgneva 70 aasta jooksul vahemikku 96–102 aastat, ühtlase kasutuse korral vahemikku 101–115 aastat. See on meie otsustada, kui säästlikult me nii metsamaad kui sinna pikka aega ladestunud puitu kasutame.

Kaasame nüüd majandatavate männikute vanuselisesse jagunemisesse ka 5 ja 5A boniteedi ja vaatame, kuidas näeb vanuseline jagunemine välja 100 ja 200 aasta pärast, kui raiume männikuid vastavalt valitud langile (joonis 3).

Jooniselt 3 on näha, et 100 aasta pärast on vanuseline maksimum samas kohas, kus praegu, kuid on oluliselt teravam, samas nooremate kui keskmiselt 85-aastaste männikute jaotus on muutunud palju ühtlasemaks. 200 aasta pärast on aga vanuseline jagunemine juba märgatavalt ühtlasem.

Joonisel 4 on vanuselisesse jagunemisesse kaasatud kõik männikud, nii majandatavad, rangelt kaitstavad kui peaaegu mittemajandatavad. See joonis näitab männikute bioloogilist ressurssi, nii keskkonda kui elupaiku. Liigid teatavasti majanduskategooriatel vahet ei tee, nad valivad selle, mis rohkem meeldib.

Üle 200-aastased männikud on paigutatud ühte tulpa, kuna me ei tea, mis on 200 aasta pärast sellise männiku keskmine vanus, mis on juba täna 200 aastat vana. Küll aga saame öelda, et selline männik on viimased 400 aastat looduse tahtmise järgi arenenud.

Jooniselt 4 on näha, et 200 aasta pärast on kõige suurem elupaikade küllus liikidel, kellele sobivad väga vanad männikud, ja hoopis kitsam neil, kes tahavad elada nooremates metsades. Peaaegu täielikult puuduvad aga männikud vanusevahemikus 140–200 aastat. Sellise vanusega metsade jätkuv olemasolu on võimalik vaid siis, kui laseme majandatavates metsades osal männikutest nii vanaks kasvada, kuid ei tee neist seejärel vääriselupaiku, vaid raiume ära ja seda pideva pealekasvamise rütmis. Kui teeme neist vääriselupaigad, siirduvad ka need metsad peagi 200 klubisse ja ülejäänud graafik läheb järjest rohkem maadligi. Jällegi meie endi valikud.

KUUSIKUD

Joonis 5 Majandatavate kuusikute vanuseline jagunemine on oluliselt ühtlasem kui männikutel. Allapoole sälk joonisel keskmiselt 25-aastaste kuusikute juures tähistab iseseisva Eesti taastamise ajajärku, kui polnud õieti aega ei raiuda ega ka uuendada. Keskmiselt 15 aasta vanuste kuusikute teravik tähistab aga 10 aastat hilisemat aega, kui metsade majandamine oli hoo sisse saanud ning kuusega oli hakatud uuendama ka olulist osa lehtpuulankidest. Kuusikute vanuselist jagunemist vaadates tekib küsimus, et kui 45–95 aasta vanusevahemikku iseloomustab peaaegu lineaarne pidev pealekasvamine, siis missuguste nägemuste tulemusel on tekkinud arvamus, et kuusk on nii üle raiutud, et tuleks mõningane (5–7 aastat) puhkepaus võtta ja Imavere panna osalise koormusega näiteks saiu küpsetama. Võib arvata, et paanika külvajate ajendiks oli kuuse minimaalse raievanuse alandamine, kuid lineaarse lõigu pealt ei hakka silma ka eelmise minimaalse raievanuse jõnks. Täna on RMK hallatavate metsade hulgas majandatavate küpsete kuusikute keskmine vanus 86 aastat, samas kui keskmine küpsusvanus on 72 aastat. Sellist aega, kus kõik kuusikud oma 60. sünnipäeval jalalt kukuksid, ei paista kuskilt.

Joonisel 6 on toodud kuusikute raiumise võimalused. Nagu vanuselisest jagunemisest arvata võis, on kuusikute raievõimalused märksa stabiilsemad kui männikutel ja 200-aastasest ettevaatest täiesti piisab. Kuusikute raiutav pindala jääb mistahes ajahetkel 1500–2000 ha vahemikku ning erinevus ühtlase kasutuse langist on väike. Seega võib kuusikute päästmise toimiku sulgeda.

Joonisel 7 on toodud majandatavate kuusikute vanuseline jagunemine täna ning 100 ja 200 aasta pärast, kui raiume kuusikuid vastavalt valitud langile.

5 ja 5A boniteedi kuusikud on harvaesinevad ja nende rõhutamine siinkohal ebaoluline, aga see vähene sisaldub sarnaselt männikutele ka kuusikute vanuselises jaotuses.

Kuna olemasolev vanuseline jaotus on ühtlane ning raiemahud varieeruvad vähe, siis midagi olulist ei muutu ka kuusikute vanuselises jagunemises 100 ja 200 aasta pärast. Kaovad lähiajaloo jõnksud ning raieks sobivate metsade pealekasv on endiselt pidev ja ühtlane.

Joonisel 8 on toodud kõikide kuusikute vanuseline jagunemine täna ning 100 ja 200 aasta pärast.

Tulemus on männikutega sarnane. Erinevuseks vast see, et suure osa kuusikute keskmine vanus ilmselt üle 200 aasta ei ulatu ning jääb selle lähedusse sünni ja suremise rütmis püsima.

KAASIKUD

Joonisel 9 toodud kaasikute vanuseline jagunemine pole nii ühtlane kui kuusikute puhul, kuid on oluliselt ühtlasem kui männikutel. Keskmiselt 5 -aastaste kaasikute vähene pindala viitab raiutud kaasikute osalisele uuendamisele okaspuude, eelkõige kuusega.

Joonisel 10 on toodud kaasikute raiumise võimalused. Ka kaasikute raiemahu ühtlustumiseks kulub neli ajaperioodi, mille pikkuseks on võetud väiksema raieringi tõttu 80 aastat ja seega on kogu vaade tulevikku 320 aastat pikk. Kase raiemahu võnkumised on sarnased männiga, jäädes siiski rohkem üht ­ lase langi lähedusse. Kase raiemaht sõltub pikemas vaates oluliselt ka sellest, kui suur osa endistest kaa­sikutest uuendatakse kuusega. „Kaks ühes“ lahenduseks on kuuse­kase segametsad.

Joonis 11. Raiumise tulemusel muutub ka kaasikute vanuseline jagunemine oluliselt ühtlasemaks ning sarnaneb paljuski kuuse vanuselise jagunemisega 100 ja 200 aasta pärast.

Joonis 12. Kõigi kaasikute vanuselise jagunemise ajatelg lõpeb 180 aasta juures. Suur osa 85 000 ha väga vanadest kaasikutest pole selleks ajaks ilmselt enam kaasikud, vaid tõenäoliselt erivanuselised okaspuu -lehtpuu segametsad.

Kõikide puuliikide puhul on näha, et 200 aasta pärast on kõige enam puutumatuid loodusmetsi ning ühtlaselt kõigis vanustes alla 100-aastaseid metsi. Tühjus valitseb aga keskmiselt 150-aastaste metsade seas. Ja seda kõike siis, kui raiume metsi vastavalt graafikutel toodud valitud langi järgi ning kaitstavate metsade pindala jääb samaks ja need arenevad omasoodu.

Siinkohal võib päevakorda kerkida küsimus, kuidas on uuendusraie mahtude prognoosimisel arvestatud juurdekasvu ja võimaliku raiutava tagavaraga. Vastus on lihtne: ei kuidagi.

Paari viimase aasta jooksul on moodi läinud metsanduslikud seltskonnamängud Tagavara, vendade Juurdekasvude Bruto ja Neto ning määramatusega nimega Väljalangemine. Lõppevast arengukavast kurja vaimuna hõljuma jäänud müstiline väljaraie 15 miljonit tm aastas on ärgitanud asjatundjaid kõikvõimalikke tehteid ja oletusi tegema. Kord ei tohi raiuda rohkem kui Bruto ja siis jälle rohkem kui Neto. Parim, mida kuulnud olen, on väide, et küpset metsa ei tohi raiuda rohkem, kui on sellesama küpse metsa aastane juurdekasv tm/aastas. RMK poolt raiutavast tagavarast moodustavad 30% raied, mis pole lageraied. Kuidas peaks juurdekasvuga võrdlema raadamisi, kujundusraieid looduslikkuse taastamiseks või siis hooldusraieid, sh sanitaar-, valgustus- ja harvendusraieid? Kõik need raied on n-ö objektipõhised ja nende planeerimisel ei pöörata tagavarale ega juurdekasvule mingitki tähelepanu. Tähtis on, et konkreetses kohas oleks konkreetne tegevus oodatud ja õigustatud, ning kõige olulisem on see, kuidas näeb välja mets ise pärast raiet (jätame siin raadamise kõrvale), mitte see, kui palju välja raiuti. Sellest, mis välja raiuti, jääb osa metsa (mittelikviidne puit, mis ei lähe hakkeks) ja teine osa läheb virna, kui puust saab puit, mis on oluliselt täpsemini mõõdetav kui arvutatav kasvava metsa tagavara või juurdekasv.

Ainuke raie, mille kohta tehakse mahuarvestus, on uuendusraie riigimetsades. Seda võib nimetada ka juurdekasvamise jälgimiseks, kuid jälgitakse pindala peapuuliikide kaupa, mitte tagavara, mida juurdekasvuga võrdlema kiputakse. Kui arvestuslik pindala on teada, hakatakse raiekohti välja valima. Alles siis selgub kasvava metsa tagavara ja arvutuslik sortimentide väljatulek, mis on sisendiks RMK eelarvele.

Juurdekasv võib olla raiemahust nii suurem kui väiksem, see sõltub metsa antud ajahetke vanuselisest jagunemisest. Raieringi keskmisena on see aga ikka peaaegu sama, sest raiuda saame keskmiselt vaid seda metsa, mis mingiks ajahetkeks raiekõlbulikuks on saanud. RMK uuendusraie maht määratakse optimaalse pindalana peapuuliikide kaupa ja lageraiega raiutava kasvava metsa tagavara on pikka aega olnud sama: 280–290 tm/ha. See, kui palju samal ajal mets, mille raiumiseni on veel aastakümneid aega, juurde kasvab, ei mõjuta kuidagi raiutavat pindala. Tagavara juurdekasv on lageraieks sobiva metsa pindalaga pöördvõrdelises suhtes.

Mõnedel inimestel hakkab juurdekasvu ringmänguga aeg-ajalt pea ringi käima ja siis ütleb üks või teine, et raiudes tuleb tagavara juurdekasvu igal juhul jälgida, mõni arvab isegi, et ongi jälginud.

Tõsi küll, juurdekasvust on saanud osavatele süsinikukaupmeestele metsarikaste riikide survestamise vahend, kuid metsarikkad riigid peavad siin seljad kokku panema ja kõrgetele ametnikele selgeks tegema, kuidas metsa kasvamine ja süsiniku sidumine omavahel seotud on.

Nüüd jääb neile, kes mitte mingil juhul pole nõus metsa otsalõppemise mõttest loobuma, veel viimane õlekõrs: „Me ei usu teie andmeid!“ Kahtluse alla on seatud nii eraldiseviisilise inventeerimisega kogutud kui SMI andmeid. „Üleüldse me peame enne kokku leppima, mis see mets on, kas võsa ja raiesmik on ka mets, 1,3 meetri kõrgune puu pole ju mingi puu ja õige mets algab alles 100 aastast. Ma foto pealt vaatasin, et raiutakse kõvasti üle juurdekasvu!“ Rahu! Metsa mõiste, sh metsamaa, metsaga metsamaa (puistud) ja metsata metsamaa on kogu aeg kasutusel olnud. SMI-d on tehtud alates möödunud sajandist aastast aastasse tänaseks väga kogenud tippspetsialistide poolt ja RMK metsi kirjeldavad täiskohaga 66 metsakorraldajat. Igas andmestikus on nii juhuslikud kui süstemaatilised vead, kuid igapäevaste metsaasjade ning lähemate ja kaugemate prognooside tegemiseks on piisava täpsusega andmeid küllaga. Oskame neid andmeid luua ja kasutada.

Kolmele sõbrale jääb vaid soovitada mõne aasta pärast sama langilahmaka juurde tagasi minna. Las saavad ka teada, et vastsündinud puud on inimesest väiksemad, kuid kümnendi möödudes on nad juba üle meie pea kasvanud. 

Mõisteid

KÜPSUSLANK on 1/10 antud ajahetke küpsete metsade pindalast ehk raiekohtade valiku saame teha eraldiste hulgast, mille pindala on küpsuslangi kümnekordne pindala.