Tööruumis kapi peal laboris on virnas Petri tassid – neis on söötme peal kasvamas mitmesugused haigused. Tassides on Reinu sõnul eelkõige juurepessu erinevaid liike ja nende antagonisti hiidkoorikut, männivõrsevähki, jalakasurma, aga ka välismaalt pärinevaid seenetüvesid, sest teadus on tänapäeval rahvusvaheline.

Mikroskoobi kõrval on ootel üks RMK seemlast pärit männioks, millel on okkad pruuniks läinud. Mis haigus mändi tabanud on, Rein ajakirjanikule öelda ei saa – vastus antakse uuringu tellijale. Selle uuringu puhul RMK seemnemajandusjuhile Alvar Petersonile.

„Siin uurime ka patogeene, kes on äsja meile levinud. Oleme võimelised testima, kontrollima, analüüsima karantiinseid liike, sest meil on selleks vastavad laboritingimused,” lisab ta. Lisaks mitmetele teistele haigustele on fookuses Põhja-Ameerikast pärit pruunvöötaud. Eestist leiti see ohtlik haigus 2008. aastal. „Nüüd leiame seda haigust üle Eesti, seni õnneks peamiselt eksootmändidel, kuid nüüd on haigust leitud ka harilikul männil,” selgitab Rein. Kui agressiivselt haigus siin käituda võiks, pole veel teada, aga seda saab laboris uurida. „Iga uue haiguse puhul tuleb olla valvas,” tõdeb Rein. Invasiivsete seenpatogeenide puhul võib vaid teiste riikide kogemuse põhjal aimata, mida need siin tegema võivad hakata. „Eriti vihased on need kahjustajad, kes ida ja ka lõuna poolt tulevad,” teab Rein.

Lõunast põhja

Kliima soojenemisega leiavadki lõunapoolsed haigused tee Eestisse, tõdeb metsapatoloog. Näiteks seemnetega leviv männivõrsevähk (Diplodia Sapinea), kes on Prantsusmaal ammuilma tuntud haigus ning kes leiti esmakordselt Järvseljal 11 aastat tagasi, on tõenäoliselt siia sattunud just seetõttu, et kliima siin on soojemaks muutunud. Samas 2004. aastal, mil haigust Soomest põhjalikult otsiti, seda veel ei leitud. Rein märgib, et õnneks pole Eestis tõsist haiguspuhangut seni ilmnenud, kuid Rootsis jällegi on, ehkki rootslased leidsid oma metsadest haiguse eestlastest hiljem. Seetõttu hoiavad teadlased ja ka tudengid haigusel hoolega silma peal. „Seda haigust monitoorime nii nagu mitmeid teisigi,” ütleb Rein.

Paljudele haigustega seotud küsimustele aitavad vastuseid leida tudengid ja doktorandid. Praegu teeb Reinu käe all doktoritööd viis õppurit (kolm kahasse Tartu Ülikooliga), magistrante on neli ja bakalaureusetudengeid seitse.

„Doktorandid tegelevad põnevate küsimustega,” täheldab Rein. „Esimene tegeleb saare-, teine jalakasurmaga, kolmas okkahaigustega, neljas juuremädanikega ning viies molekulaarsete praimeritega. Nende abil analüüsitakse haigustekitajaid DNA baasil siis, kui selgeid sümptomeid ei ole avaldunud.”

Enda doktoritöö „Okkajäljemeetodi kasutamisest männi okkahaiguste epidemioloogilises uurimistöös” kaitses Rein 2011. aastal. Töö tulemusena selgitati retrospektiivselt meile oluliste okkahaiguste epideemia-aastad, hinnati nende esinemissagedust, mõju puude kasvule ning töötati välja männi-pudetõve epideemiate prognoosi põhimõtted. Samuti määrati mändide produktiivne okastik ja hinnati retrospektiivselt üksnes produktiivsest okastikust pärineva okkakao mõju noorte mändide kasvule – see on oluline invasiivste patogeenide kahjude hindamisel. Avastati ja analüüsiti nelja uue invasiivse seenpatogeeni esinemist perekond männil Eestis.

Vanaisade ja onude jälgedes

Metsandus on üks neist valdkondadest, kus perekondlik järjepidevus on levinud. Ka kuuelapselisest perest pärit Rein on kasvanud Võrumaal männimetsa kõrval. „Metsahõngu on tulnud ka sellest, et üks vanaisa oli metsavaht ja teine metsameister, lausa vaigutusmeister, onu Agu Treial oli mitmes metskonnas metsaülem ja teised onud jahimehed,” nimetab Rein neid, kes teda metsandust valima mõjutasid. Tänusõnu jagub Reinul ka Antsla keskkooli õpetajatele, eriti bioloogiaõpetajatele, kelle käsi on samuti mängus, et noormees 1995. aastal maaülikooli metsamajandust õppima asus. Aastaks 2003 – vahepeal õppis Rein aasta Rootsis – oli magistrikraad käes. Magistriõppes uuris Rein männiokkahaigusi, männi-pudetõbe ja seda, kuidas ajas tagasi minnes pudetõbe tuvastada, kasutades okkajäljemeetodit. Reinu sõnul sai välja töötatud esimesed põhimõtted, mille abil on võimalik öelda, millal esinevad männipudetõve puhangud, nagu see on Kagu-Eestis ka tänavu näha. Haiguse puhkemise aega on oluline teada näiteks taimlates ja puukoolides, kus saab taimi ennetavalt pritsida.

Ettevaatust võõrliikidega!

„Igasugu metsahaiguste puhul on ennetav tõrje oluline, kuna puid ravida ei ole võimalik,” rõhutab Rein haiguste ärahoidmise olulisust.

See ei kehti ainuüksi metsapuude, vaid ka koduaias kasvavate kohta, mistõttu ei maksa aeda tuua teadmata päritolu võõrliike, kes siinmail edeneda ei taha. Tamme äkksurm näiteks tuligi Eestisse importtaimedega, aga õnneks ei levinud loodusse, enne hävitati. Rein usub, et ka pruunvöötaud on meie metsapuudele jõudnud importtaimede kaudu koduaedadest. „Lõuna- ja Kesk-Euroopa päritolu taimed kiratsevad siin ja haigused tulevad neile kallale, neid ei maksa meil kasvatada,” rõhutab Rein. Puukoolid võiks ka keskenduda kodumaiste liikide paljundamisele ja kasvatamisele. See ei tähenda üksnes looduslikke liike, vaid ka neid, kes on end Eesti tingimustes juba õigustanud. „Näiteks harilik elupuu, lehise liigid, ebatsuuga teatud järglased,” nimetab Rein, lisades, et ei saa väita, et probleeme nendega üldse ei esineks, kuid need on väiksemad.

Murekoht juurepess

Kui nüüd võib jääda mulje, justkui oleks Eesti mets tervikuna haigustest tabatud, siis nii see Reinu sõnul kindlasti pole. Metsameeste suurim peavalu ja majandusliku kahju tekitaja on juurepess, keda on ka maaülikoolis uuritud. Süvitsi tegeleb pessuga Reinu õde Tiia Drenkhan.

See seen on kaval tegelane ning üheseid soovitusi, mida teha või mitte teha, et nakkus ei leviks, on keeruline anda. Jah, suvine raie ei ole pessu levikuohu tõttu mõistlik, aga ka pehmel talvel ei ole seetõttu mõistlik raiuda. „Tekib küsimus, et millal siis üldse raiuda, sest raiumata jätta ei saa,” tõdeb Rein. Üks võimalus riskide minimeerimiseks on kasutada raietel biopreparaati Rotstop, mis baseerub hiidkoorikul. Kuna terved kuused nakatuvad valik- ja harvendusraietel haiges puistus kindlasti, tasub raie ajal kindlasti kände Rotstopiga pritsida. Samuti lõppraietel.

Hindamaks erinevate metsamajandamisvõtete ja raiete tegemise mõju pessu levikule, on RMK rahastusel ja Reinu juhtimisel Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlastel käimas uurimisprojekt „Kuusikute raieaja ja raieviiside mõju patogeenide levikule ja arvukusele ning puistu elurikkusele viljakates kasvukohatüüpides”. See peaks andma vastuseid näiteks küsimustele, kuidas mõjutavad raied erineva vanusega kuusikutes juurepessu ja teisi patogeene ning mullaelustikku tervikuna.

Olulised teadusartiklid

Rein on avaldanud üle 50 artikli, neist 24 tippteaduslikku välismaistes väljaannetes. „Need on olulised,” kinnitab Rein, „sest saame end rahvusvahelisel tasemel võrrelda. Meid hindavad maailmatasemel retsensendid.” Kõige suuremat rahuolu tunneb Rein punavöötaudi käsitleva kirjatüki üle, sest sellega oli väga palju tööd. Artikkel ilmus rahvusvahelises ajakirjas Forest Pathology kaks aastat tagasi. Artikli esiautor on Rein, ent kokku osales selles töös 66 autorit üle maailma. Olulisim info, mis välja koorus, oli tõdemus, et see seenpatogeen on levinud nii lõuna- kui ka põhjapoolkeral ning et Euroopas teeb punavöötaud kõige enam kahju mustale ja mägimännile, mujal maailmas samuti mustale männile, aga ka kiirjale männile.

Samuti hindab Rein väga Venemaale Kaug-Itta tehtud ekspeditsiooni tulemusi. Muuhulgas selgus näiteks, et saaresurm – haigus, mis hukutab saarepuid – on pärit Ida-Aasiast, kuid Venemaa osast, mitte Jaapanist, nagu seni arvati. Reinu sõnul on oluline teada, kust haigused pärit on, selle põhjal saab näiteks otsustada, kas ja kuidas taimeliike ühest paigast teise viia või tuua.

Rein ütleb, et on väga tänulik RMK-le hariliku männi ja hariliku kuuse järglaskatsekultuuride rajamise toetamise eest ning loodab selle tegevuse jätkumisele. „See on metsapatoloogile samuti väga oluline, sest selle käigus saab välja otsida ja kontrollida kõige paremate omadustega järglasi, kes haigestuvad vähem ja annavad tugevama metsa,“ põhjendab ta.