Tekst: Aleksandra Valner

Milline peaks teie arvates olema tõeline metsavaht? Kirsasaapad, vihmakindel maskeerimismantel ja nokamüts. Loomulikult peab ta olema hea inimene, kindlasti habemega, ja oskama suletud silmadega leppa kasest eristada, kuid seejuures ei tohi ta midagi teada nüüdsetest tehnikavidinatest ega viimastest sündmustest maailmas. Ta peab armastama loodust, tundma jälgede järgi hõlpsasti loomi ja linde, hoidma kõrvale inimestest, eelistama autodele jalgsi- ja jalgrattamatku ning üldse olema võrdlemisi sünge ilmega ja vältima suhtlemist.

Võib-olla veel midagi, mis täiendab keskmist ettekujutust metsavahist, kuid need on kõik stereotüübid, sest Eesti XXI sajandi metsavaht on eelpool kirjeldatu täielik vastand. Teda võib pigem nimetada unikaalseks nähtuseks, kuna niisuguse elukutsega inimene üksnes ei käi ajaga ühte jalga, vaid on sellest isegi mõne sammu ees. On ju tema kätes hoiul rahvuslik rikkus, mis on mõeldud tulevastele põlvkondadele – mets.

„Oot-oot, ettevaatlikult, tallad kuuse ära!“ täheldab RMK Pärnumaa metskonna metsaülem Heiki Ärm, kes lahkesti mu palvele talle külla tulla, leiab nädalavahetusel aja mind vastu võtta ning metsast laiemalt rääkida.

„Mida? Vabandust, millise kuuse?!“ küsin ma üllatunult, vaadates tähelepanelikult jalge alla. Mätaste ja luitunud rohu keskel pole näha midagi, mis sarnaneks harjumuspärase kuusega. „Oodake, pean ilmselt prillid ette panema,“ pomisen. Kuid isegi prillid ei aita. Ja alles siis, kui Heiki osutab sõrmega kidurale vaevu kolmesentimeetrilisele taimele, mõistan ma, et seesama rohulible ongi kuusk, mille ümber võib-olla kunagi ringmänge mängima hakatakse. Nii 30 aasta pärast.

Tavainimesel on praktiliselt võimatu kändude ja aukude keskel midagi ebatavalist märgata. On siin nüüd tegemist metsavahitööga või tunneb mees lihtsalt metsa paremini kui suurem osa meist? Heiki on oma elust metsale pühendanud peaaegu 40 aastat, kuigi, nagu ta ise kinnitab, sai ta juba ammu enne selle elukutseni jõudmist aru, millega tegeleda tahab. Saatus ise määras juba lapsepõlvest peale tulevase tegevusala: kõik tema peres olid seotud metsaga, seepärast ei tekkinudki küsimust, kuhu pärast kooli õppima minna.

„Nii vanaisa kui isa töötasid metsas. Vaadates neid, kuulates nende põnevaid jutustusi puudest ja metsaelanikest, teadsin kohe, millega tegeleda soovin. Sõitsin õppima Tartusse. Aga pärast ajateenistust armees tulin koju, kodukülla Pärnu lähedal. Kogu selle aja jooksul on juhtunud palju – kõike ei mäletagi enam, kuid ma pole kordagi kahetsenud toona tehtud otsust. Mets elab minus, siin olen ma otsekui kala vees. Ja ma olen uhke, et peretraditsioon ei lõpe minuga – poeg otsustas samuti oma elu metsaga siduda,“ jutustab Heiki.

Iga hommik algab Heikil käigust kontorisse, mis asub väikeses puuhoones, kus kunagi asus kool. „Ma õppisin ise siin, istusin vaat selles pingis. Aga siin oli meil lava, kus korraldati etendusi ja kõikvõimalikke kontserte. Nüüd on siin minu töökabinet,“ naerab Heiki.

Ta saab iga päev hulga kirju kolleegidelt ja ülemustelt, vaatab läbi jooksva kirjavahetuse, kirjutab aruandeid, koostab plaane, kooskõlastab tegevuse juhtkonnaga ja juhib abiliste brigaadi, kes istutavad, harvendavad, niidavad, koristavad, hooldavad, raiuvad – sellel kõigel tuleb silma peal hoida.
„Kaua ei või ma siin istuda, teen kiiresti kõik ära, vastan kõigile e-kirjadele, helistan kõigile ja jooksuga objektile, metsa.“

Avaras ja väga mugavas ruumis, mida täidab värske puidu lõhn, on läbi mõeldud iga detail: kaunid nikerdused, originaalne mööbel, paikkonna vanad kaardid, tohutu kogus loodusraamatuid ja mitmesugused jahitrofeed.
„Iga metsavaht on oma hinges veidi ajaloolane. Me kõik teame, mis oli siin kümme, viiskümmend ja isegi sada aastat tagasi, kuidas mets muutus, mis kasvab samas kohas ja mis on alles hiljuti siia ilmunud. Siin on XX sajandi alguse metsaistutamise originaalplaan. On näha, et juba siis tegeleti aktiivselt metsatöödega. Jagati territoorium jaoskondadeks, märgiti ära, kus tuleb raietöö ja mis jäetakse pärastiseks. Piirkond on metsane, puid on palju, metsatööstus on aga kõigil aegadel tähtis olnud,“ räägib Heiki.
Ta võtab lauasahtlist väikese pakikese, keerab selle ettevaatlikult lahti, otsekui puudutaks aaret, ja näitab kaunist metsavahimärki, mis vaevu peopesale mahub. „Möödunud sajandi algus. Ostsin antikvariaadist, ei suutnud vastu panna. Nüüd hoian kui reliikviat, kuigi räägitakse, et selliseid märke on võrdlemisi palju säilinud. Aga tahaks uskuda, et see kuulus meie piirkonna metsavahile.“

„No istusime ja aitab, lähme metsa,“ ütleb Heiki. Ta väljub kiirete sammudega mugavast kontorist, istub autosse ja kihutab mööda külavaheteid, näidates oma „valdusi“. Akna tagant ujuvad mööda metsamassiivid, sihvakad kased, võimsad männid, uus mets, vana, eravaldused, riigimaad...

Esimene peatus. Kunagi oli siin läbipääsmatu mets, kuid möödunud aasta sügise alguses raiuti maha peaaegu kõik puud. Endisest suursugususest jäid alles vaid kännud ja mättad. Tõsi, keset seda üldsegi mitte maalilist maastikku seisavad ka mõned üksildased tuules kõikuvad puud.
„Need on seemnepuud. Kui käivad raietööd, siis reeglina valitakse välja mõned hea kasvu ja kvaliteediga viljakandvad puud, et need aitaksid loodusel loomulikul teel taastuda,“ räägib Heiki. „Kui nii, siis miks oli tarvis maha raiuda kõik ülejäänud? Las oleksid alles jäänud ja ise reguleerinud.“

„Eh, ei, kõik ei ole nii lihtne,“ vastab Heiki. „Kõigel on oma aeg. Puud on nagu inimesed, nad sünnivad, elavad ja surevad. Kui teda õigel ajal maha ei raiu, siis puu lihtsalt kuivab ja sureb niikuinii, ainult et temast pole mingit kasu inimesele, seevastu kahju võib olla piisavalt – kuni ta maha langeb, kuni toimub kogu lagunemise ja mädanemise protsess, võib metsaga palju halba juhtuda. Aga kui on veel mingi haigus, mikroobid, bakterid... Mets haigestub ju samuti, nakatub. Aga ravida on puud palju keerulisem kui inimest. Nii me aitame teda, ennetame vananemist ja haigusi. Arvestame välja puu kõige sobivama vanuse, kui teda on veel mõtet maha saagida, võtame ta maha, pärast seda aga istutame samale kohale uue puu. Loodus seemnepuude näol aitab meid selles. Nagu öeldakse, inimene teeb kõik oma plaani järgi, loodus aga lisab korrektiivid.“

Heiki sõnul istutati varem ühele hektarile umbes 3000 kuuske. Seejuures istutati lisaks veel umbes 300 puud, kuna osa noortest kuuskedest hukkus metsaloomade tõttu kiiresti. Tulemuseks oli tihe ja läbipääsmatu mets, puudele ei jätkunud valgust, nad arenesid halvasti ja jäid sageli haigeks.

Nüüd istutatakse ühele hektarile keskmiselt umbes 1800–2000 kuuske.
„Rohkem pole mõtet istutada, kasutu raha ja aja raiskamine, mets lisab ise puudujäävad puud. Meie aga harvendame pärast, teeme sanitaarraiet ja meil saab olema esmaklassiline mets, mida kogu Euroopa võib kadestada,“ räägib metsavaht.

Heiki sammub suurte seitsmepenikoormasammudega edasi. Ta peatub väikese metsatuka juures, mis alles päris hiljuti kaitse alla võeti. „Selliseid kohti on Pärnumaal väga palju – praktiliselt pool riigimetsa territooriumist meie maakonnas on kaitse all. Ühest küljest on see hea – neitsilik mets –, teisest küljest aga ei saa seal mitte midagi teha: ei haiget puud maha võtta ega valgustusraiet teha. Kui metsaga ei tegele, siis varjab ta endas palju ohtusid. Aga seadus on seadus. RMK pöörab väga suurt tähelepanu kaitsealustele territooriumitele, lihtsalt niisama kõike, mis käe alla satub, ei raiuta. Äkki kasvavad kaitsealuses metsatukas väärtuslikud taime- või põõsaliigid. Või võib-olla meeldib siin lindudele pesitseda. Või lendoravale. Kõik on kontrolli all, et hea oleks nii inimestel, metsal kui loomadel ja lindudel,“ kinnitab Heiki.

Lähme edasi. Jõuame suurele raielangile. Maharaiutud puud lebavad ilusate ridadena tee ääres. Veel on näha siin töötanud võimsa harvesteri jäljed. „Vaat see on tõeline masin,“ vaimustub Heiki. „Ma mäletan veel, kuidas saest ja kirvest kätel rakud tekkisid, aga nüüd teeb inimese eest kõike arvuti: teab ise, missugune puu maha võtta, missugune alles jätta, kuhu missugune puit läheb. Mitte midagi liigset maha ei võta, ei juhtu nii, nagu varem oli: „Oi, ma kogemata, eksisin, võtsin vale puu maha.“

Heiki sõnul läbivad metsavahid praegu pidevalt kõikvõimalikke kvalifikatsiooni tõstmise kursuseid. Ja kuna puudest ja metsast teavad nad kõike pisimate üksikasjadeni, siis on tänapäeval peamine rõhk mitmesuguse tehnika detailsel tundmaõppimisel, erilist tähelepanu pööratakse kõikvõimalikele arvutiprogrammidele, vaadeldakse uusi meetodeid ja nüüdisaegseid arenguid, võrdlevaid analüüse ja teiste riikide näiteid. „Tõeline entsüklopeedia, mitte inimene,“ mõtlen ma ja sörgin aeglaselt Heiki järel, vaadates ise jalge ette, et, hoidku jumal, mitte astuda mõnele imepisikesele kuusele või kasele.

„Vaat siin polnud veel 80 aastat tagasi mingeid mände. Minu ema mäletab suurepäraselt, missugune valge rannariba mere ääres enne sõda oli,“ räägib Heiki, näidates rannaäärset ala, mis on täis välimuse poolest otsekui sajandite vanuseid mände. Möödunud aasta sügisel astusid kohalikud elanikud ja entusiastid kogu Eestis välja majandusraie vastu sellest metsaosas.

Mõeldud oli teha uuendusraiet, et luua soodsad kasvutingimused noortele perspektiivsetele puudele, mis istikutest juba sirgunud olid.

„Kahjuks pole peaaegu alles jäänud niisuguseid eakaid inimesi nagu minu ema, et tõestada, et mets ilmus siia ju alles hiljuti. Kõik on harjunud neid tohutu suuri mände nägema. Nad räägivad: „Me korjame siin seeni ja marju.“ No ja tulebki siis tundide, kui mitte päevade kaupa selgitada, et harjumus on ju hea asi, kuid vanas metsas, kuhu valgus üldse ei pääse, seeni ega marju eriti polegi. Aga vaat uues metsas, kus on tehtud sanitaarraiet ja harvendatud, õitseb, kasvab ja lõhnab kõik. Me kõik ju hoolitseme oma aia eest, niidame rohtu, kisume umbrohu välja. Aga metsa soovitakse jätta saatuse hooleks, et mis siin ikka, kõik sujub ehk kuidagi iseenesest,“ lisab ta.

Meie väikese Pärnumaa reisi lõpus peatume koos Heikiga külavaheteel, kus vana metsa kõrval kasvab pikk riba noori taeva poole sirutuvaid puid. „Vaat siin tehti paar aastat tagasi uuendusraiet. Pärast seda istutasime uued puud. Ja vaata, nad on kasvu poolest juba peaaegu vanale metsale järele jõudnud. Ainult et noored puud on siin nii ilusad, terved, koguvad jõudu. Ja kui palju lilli selles metsas on! Suvel aga tulevad mustikad, pohlad, see on ju ilus! Kunagi jääb see noor mets minu lastelaste põlvkonnale. Ja kes teab, võib-olla võtab selle ükskord maha minu poeg. Pojapoeg aga istutab samale kohale uue metsa. Põlvkondade järjepidevus on kasuks maale ja rahvale. Kui ma sellest mõtlen, siis mõistan, et ei tööta ilmaasjata,“ sõnas imeline metsavaht Heiki hüvastijätuks.