Õige pea avastasin ennast mõttelt, et lisaks sellele, et kogu projekt on vajalik ja lahe, on sellel palju kurvem varjupool. RMK Põlula Kalakasvanduses teevad inimesed tööd südamega ning ponnistavad igapäevaselt, et ebapärlikarbi projekt õnnestuks. Mitu korda nädalas tuli ebapärlikarpe kasvatusplaatidel puhastada ja neile toitu koguda. Lisaks tuli kahe kuu jooksul jõeforellide lõpustelt koguda kõik vastsed ja need loendada.


Mitu korda tabasin end mõttelt, et kui looduses toimivad protsessid kulgeksid inimese intensiivse sekkumiseta, siis seda hoolt ei oleks tarvis. Kogu elukaare vältel saaks liik ise hakkama ning seda täiesti tasuta – nii rahaliselt, kui töötundide mõttes. Seda “hoolt”, mis loodus meile pakub, nimetatakse ökosüsteemiteenuseks. Ebapärlikarbi projekt on ilmekas näide, kuidas inimesed proovivad ise neid pakutavaid teenuseid oma jõudude ja teadmistega asendada. Looduses on terve rida protsesse, mis toimivad taustajõududena ning jäävad tavalisele silmale märkamatuks, neile on suutnud tähelepanu juhtida vaid loodusteadlased ning ka nende teadmistest jääb väheseks, kui päriselt on vaja asendada loodusest saadavaid hüvesid. Juba ainuüksi ühel jõelõigul ühe liigi isendite hooldamiseks on vaja mitme ülikooli teadlasi, mitut autot ja droone, mitme inimese täistööaega mitu aastat. Inimestena oleme juba ettemääratud ebaõnnestuma, kui me ei suuda tagada ökosüsteemide toimimist iseseisvalt.


Teine küsimus, mis mind praktika jooksul vaevas, oli see, et kui palju üks liik väärib päästmist? Võibolla tasuks juba leppida olukorraga, et kõik liigid ei jää püsima. Hoolimata sellest, et ebapärlikarp on Eesti looduses ainulaadne, on ta vähetuntud, ja vaevalt see väga negatiivselt ühtegi inimest mõjutaks, kui avastaksime, et ühel hetkel teda enam ei ole. Sellele kahtlusele sain ma kiire vastuse – me ei päästa ainult ühte liiki. Sama projekti käigus taastatakse ka jõge ümbritsevat maastikku ning kaasatakse kohalikku kogukonda, et tulevikus inimtegevuse negatiivset mõju keskkonnale vähendada. Iga liik, ka kõige märkamatum, omab looduses tähtsust ning säilitab ökosüsteemi mitmekesisust muutes selle muutustele vastupidavamaks.

Praktika õpetas mulle seda, et kui kulukas ja aeganõudev võib olla see tegevus, kui inimene otsustab hakata tagama neid funktsioone, mida hästitoimiv ökosüsteem meile võiks täiesti muuseas niisama pakkuda. Olles projektiga seotud olnud, on mul siiski suur veendumus, et tänu inimese toele saab Eesti ainuke ebapärlikarbi populatsioon taastatud ning lõppkokkuvõttes on see konkreetne projekt edukas.


Aki osales praktika raames Soome, Rootsi ja Eesti ühisprojektis "Ebapärlikarbi populatsioonide ja elupaikade taaselustamine" (LIFE Revives - LIFE20 NAT/FI/000611), mille käigus taastatakse Eestis ebapärlikarbi elupaikade veerežiimi ja turgutatakse asurkonda rohkem kui 5000 laboris kasvatatud isendiga. Vaata lähemalt siit.