06. märts, 2023
Naised metsas
„See ei ole midagi sellist, millega tüdrukud hakkama ei saa,“ kinnitab oma töö kohta RMK ainuke naissoost varumisjuht Aive Leinpuu. Temaga sama meelt on ka Vändra metsaülem Aliis Kevvai ning Kagu regiooni praaker Illa Kingla. Neil kõigil on perekondlik metsanduslik taust, mis viis naised metsandust õppima ning sujuvalt oma karjääris praegustele ametikohtadele.
Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Raigo Pajula, Arno Mikkor
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsanaine
Vahel siiski paneb asjaolu, et niisuguse töö peal on naised, mõnda meest kulmu kergitama. Aga pigem harva.
Aivel on peagi täitumas töine ümmargune sünnipäev riigimetsanduses – ta asus Tõstamaa metskonnas metsnikuna tööle 1993. aasta juunikuus. „Metsnikul oli tollal üks tööpiirkond, kus ta korraldas kõiki töid istutamisest raieteni,“ kirjeldab Aive.
2008. aasta juulis, kui töö RMK-s ümber korraldati, alustas Aive Edela regiooni praakerina Audru-Varbla piirkonnas. Tookord pakuti talle ka logistiku kohta, aga Aive tahtis ikka metsa jääda. Ja jäigi sellele ametikohale, kuni 2016. juulikuuni, kui moodustati varumispiirkonnad ning tema sai Lääne varumispiirkonna varumisjuhi ülesanded.
Lühidalt kirjeldatuna tuleb Aivel vastutada selle eest, et koostöös praakerite ja logistikuga saaks koostatud raieplaanid, raied ära tehtud ning puit jõuaks õigeaegselt klientideni.
Ainuke naissoost varumisjuht
„See ei ole raske töö, kus ta siis raske on!“ hüüatab Aive vastuseks küsimusele, kas tegemist on raske tööga, mis sobiks pigem meestele. Ometi on ta ainuke naine sellise töö peal. Miks see nii on, seda ta öelda ei oska. Ent juba metsandust õppides olid naised vähemuses.
Võimalik, et see on kuidagi ajalooliselt kinnistunud arusaam, et metsas töötavad mehed, nagu näiteks meditsiinis õdedena naised, ehkki tegelikult võiksid ju ka mehed haavu siduda.
Aive ise valis metsanduse puhtalt perekondliku eeskuju toel – tema ema töötas abimetsaülemana, vanaisa metsavahina. „Olen lapsest saadik metsas olnud ja nii palju, kui ma mäletan, olen ikka tahtnud emaga metsa kaasa minna,“ muheleb ta. „Mõte minna kindlasti metsamajandust õppima oli mul juba kaheksandas klassis või ennegi.“
Aive nendib, et ega metsandus puhtalt meeste pärusmaa olegi. Ega olnud varemgi. „Metskondades ju ikka oli naisi tööl – naised olid metsnikud, päris palju naisi töötas abimetsaülemana.“
Kuid vastust küsimusele, miks ta ikkagi on ainuke naissoost varumisjuht, Aive ei leia. Ta arutleb aga, et ju siis tal on vajalikud oskused ja iseloomuomadused, mis võimaldavad tal oma meeskonda n-ö järje peal hoida. „Päriselt, ma ei oska sellele küsimusele vastata!“
Naiskolleegi kindlat meelt ja konkreetsust on tunnustanud RMK metsaparandajad, kes Aive kodu lähedusse ehitasid Sõjaprintsessi tee nime kandva metsatee. Päris otse nad välja ei ütle, et tee sai algselt ristitud Aivet silmas pidades, kuid niisugune legend metsameeste seas ringleb. Nüüdseks on siiski tee saanud nime vana talukoha järgi – Animurru tee.
Tunnet „naine meeste mängumaal“ ei ole Aive palju tundma pidanud. Pigem jääb see praakerina töötamise aega, mil mõni traktorijuht metsas kippus arvama, et „mida sa, naine, ka tead“.
Huumorisoon tuleb kasuks
Ega praakeri töögi mehelikum olnud, arvab Aive. Kolleeg, kolm aastat Kagu regioonis praakerina ametis olnud Illa Kingla on üsna sama meelt.
„On näha, et see amet ei ole just kõige tavapärasem naiste seas, aga mulle väga meeldib oma tööd teha. Ja arvan, et pigem oleneb ikkagi inimesest endast kui tema soost,“ ütleb Illa.
Praakeri tööks on ette valmistada ja korraldada raietöid, raiete ja metsamaterjali kontroll, ühesõnaga kõik, mis seotud raiete tegemisega.
„Üks on kindel, pead olema väga hea suhtlemisoskusega,“ nimetab Illa omadust, mis on vajalik praakeriametis töötamiseks.
Ka pinge ja stressitaluvus peab olema suurepärane, sest vaja on ennast maksma panna.
„Kui oled alguses kohe julge, enesekindel, kohusetundlik, siis suudad kõik asjad tööle panna,“ on Illa kogenud.
Oluline on tema sõnul ka oskus töötada meeskonnas ja väljendada oma nõudmisi kindlalt, samas peab olema paindlik ja oskama ka kuulata. Tuleb väärtustada teiste inimeste tööd ja aega. Kasuks tuleb kindlasti hea huumorisoon, ilma selleta ei saa.
„Mind aitab soov pidevalt uusi asju õppida, ennast arendada, oma tegevusi ja tööd analüüsida ja oskus vigadest õppida,“ loetleb Illa vastuseks küsimusele, milliseid iseloomuomadusi ja oskusi tema amet nõuab.
Ka Illa on kasvanud üles n-ö metsa sees. Isa töötas metsas ja nii tekkis ka tütres huvi metsanduse vastu. „Sporti tegin ka, aga tundsin, et õppida seda ei tahaks,“ meenutab Illa eriala valikut.
RMK-sse tuli ta 2010. aasta oktoobris metsniku ametikohale, seejärel töötas metsnik-metsakorraldaja, siis metsakorraldajana ning nüüdseks kolm aastat praakerina.
Võõristavat suhtumist on Illa sõnul selle 13 aasta sees ikka ette tulnud. Algusaastail rohkem, nüüd vahel harva.
„Siis pole muud teha, kui näitad, milleks suuteline oled, ja suhtumine kohe muutub,“ teab Illa, kuidas tuleb reageerida.
Ta meenutab vahejuhtumit metsnikuna töötamise aegadest, kui talle helistas üks erametsaomanik ja palus telefoni metsnikule anda.
„Ütlesin, et mina olengi metsnik, rääkige, mis mure teil on. Ja nii mitu korda, kuni lõpuks sai ta aru, et mina olengi metsnik. Seejärel ütles ta pärast kandvat pausi… aga te olete ju naine…,“ naerab Illa veel nüüdki seda meenutades. Aga üldiselt võeti ta hästi omaks. Ja igatahes on praakeri amet Illa kinnitusel töö, millega saavad ka tüdrukud igati hakkama.
Õbluke tütarlaps
Nii nagu ka metsaülema ametiga. „Minu ametikohal või ka laiemalt metsanduses ei ole mehe või naise ameteid, rolli mängivad teadmised, iseloomuomadused,“ usub Vändra metsaülem Aliis Kevvai, üks kahest naisest, kes RMK-s metsaülemana töötab. „Metsaülema ametikohal on hästi oluline suhtlemisoskus, läbirääkimiste oskus, hea stressitaluvus. Pingelistes olukordades tuleb kiiresti reageerida, rahulikuks jääda,“ kirjeldab Aliis ja täpsustab: „Aga loomulikult ei saa ilma metsandusliku hariduse ja taustata.“
Aliis töötab metsaülemana kolmandat aastat. Metsaülema töö praegusel ajal on seotud kõigega, mis puudutab riigimetsamaa kasutamist. Maakasutusele eesmärkide seadmised, erinevad maakasutuse lepingute sõlmimised, üldplaneeringud, detailplaneeringud, kõrgendatud avaliku huviga alad jms, aga ka riigimetsa toodud prügi koristamine tuleb korraldada metsaülemal.
Enne RMK-sse tulekut töötas Aliis erametsanduses, veel enne seda Keskkonnainspektsioonis, nüüdses Keskkonnaametis, kus tema tööks oli metsanduslik järelevalve.
Metsandust õppima asus Aliis oma sõnul ilmselt ikka seetõttu, et on metsandusperes üles kasvanud, Aliisi isa Andrus Kevvai on Ida-Harjumaa metsaülem. Metsanduse kõrval kaalus Aliis ka erinevaid loodusega seotud õppimisvõimalusi, sai ülikooli sisse ka, aga kaalukauss kaldus ikka metsandusele.
Kuigi naised metsanduses ei ole ju uus nähtus, nendib Aliis, siis vahel siiski avaldatakse imestust tema ametikoha üle. Aastapäevad tagasi sai Aliis maakonnalehest lugeda, kuidas „õbluke tütarlaps teatas, et tema on Vändra metsaülem“. „No päris tore, et mind tütarlapseks peeti,“ muigab Aliis kirjutise peale. Olnuks metsaülemaks turske mees, siis ilmselt ei oleks kirjeldatud, kuidas „turske mees teatas, et tema on metsaülem“.
Üldjoontes asjaolu, et Vändra metsaülem on naine, Aliisi igapäevast tööd siiski ei mõjuta. „Olulised on isikuomadused, teadmised ja oskused, ei midagi muud,“ kinnitab Allis.
Kõige enam töötab naisi looduskasutuse tegevusvaldkonnas (82) ning taimla- ja seemnemajanduse tegevusvaldkonnas (68). Kontoritest on „naiselikeima
auraga“ Tallinna, Tartu ja Sagadi kontor. Maakondadest saab aga suurima naistöötajate arvuga kiidelda Lääne-Virumaa.
Keskmine naine RMK-s on 51-aastane ja ta on töötanud RMK-s 13 aastat.
Fotod: Raigo Pajula, Arno Mikkor
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsanaine
Vahel siiski paneb asjaolu, et niisuguse töö peal on naised, mõnda meest kulmu kergitama. Aga pigem harva.
Aivel on peagi täitumas töine ümmargune sünnipäev riigimetsanduses – ta asus Tõstamaa metskonnas metsnikuna tööle 1993. aasta juunikuus. „Metsnikul oli tollal üks tööpiirkond, kus ta korraldas kõiki töid istutamisest raieteni,“ kirjeldab Aive.
2008. aasta juulis, kui töö RMK-s ümber korraldati, alustas Aive Edela regiooni praakerina Audru-Varbla piirkonnas. Tookord pakuti talle ka logistiku kohta, aga Aive tahtis ikka metsa jääda. Ja jäigi sellele ametikohale, kuni 2016. juulikuuni, kui moodustati varumispiirkonnad ning tema sai Lääne varumispiirkonna varumisjuhi ülesanded.
Lühidalt kirjeldatuna tuleb Aivel vastutada selle eest, et koostöös praakerite ja logistikuga saaks koostatud raieplaanid, raied ära tehtud ning puit jõuaks õigeaegselt klientideni.
Ainuke naissoost varumisjuht
„See ei ole raske töö, kus ta siis raske on!“ hüüatab Aive vastuseks küsimusele, kas tegemist on raske tööga, mis sobiks pigem meestele. Ometi on ta ainuke naine sellise töö peal. Miks see nii on, seda ta öelda ei oska. Ent juba metsandust õppides olid naised vähemuses.
Võimalik, et see on kuidagi ajalooliselt kinnistunud arusaam, et metsas töötavad mehed, nagu näiteks meditsiinis õdedena naised, ehkki tegelikult võiksid ju ka mehed haavu siduda.
Aive ise valis metsanduse puhtalt perekondliku eeskuju toel – tema ema töötas abimetsaülemana, vanaisa metsavahina. „Olen lapsest saadik metsas olnud ja nii palju, kui ma mäletan, olen ikka tahtnud emaga metsa kaasa minna,“ muheleb ta. „Mõte minna kindlasti metsamajandust õppima oli mul juba kaheksandas klassis või ennegi.“
Aive nendib, et ega metsandus puhtalt meeste pärusmaa olegi. Ega olnud varemgi. „Metskondades ju ikka oli naisi tööl – naised olid metsnikud, päris palju naisi töötas abimetsaülemana.“
Kuid vastust küsimusele, miks ta ikkagi on ainuke naissoost varumisjuht, Aive ei leia. Ta arutleb aga, et ju siis tal on vajalikud oskused ja iseloomuomadused, mis võimaldavad tal oma meeskonda n-ö järje peal hoida. „Päriselt, ma ei oska sellele küsimusele vastata!“
Naiskolleegi kindlat meelt ja konkreetsust on tunnustanud RMK metsaparandajad, kes Aive kodu lähedusse ehitasid Sõjaprintsessi tee nime kandva metsatee. Päris otse nad välja ei ütle, et tee sai algselt ristitud Aivet silmas pidades, kuid niisugune legend metsameeste seas ringleb. Nüüdseks on siiski tee saanud nime vana talukoha järgi – Animurru tee.
Tunnet „naine meeste mängumaal“ ei ole Aive palju tundma pidanud. Pigem jääb see praakerina töötamise aega, mil mõni traktorijuht metsas kippus arvama, et „mida sa, naine, ka tead“.
Huumorisoon tuleb kasuks
Ega praakeri töögi mehelikum olnud, arvab Aive. Kolleeg, kolm aastat Kagu regioonis praakerina ametis olnud Illa Kingla on üsna sama meelt.
„On näha, et see amet ei ole just kõige tavapärasem naiste seas, aga mulle väga meeldib oma tööd teha. Ja arvan, et pigem oleneb ikkagi inimesest endast kui tema soost,“ ütleb Illa.
Praakeri tööks on ette valmistada ja korraldada raietöid, raiete ja metsamaterjali kontroll, ühesõnaga kõik, mis seotud raiete tegemisega.
„Üks on kindel, pead olema väga hea suhtlemisoskusega,“ nimetab Illa omadust, mis on vajalik praakeriametis töötamiseks.
Ka pinge ja stressitaluvus peab olema suurepärane, sest vaja on ennast maksma panna.
„Kui oled alguses kohe julge, enesekindel, kohusetundlik, siis suudad kõik asjad tööle panna,“ on Illa kogenud.
Oluline on tema sõnul ka oskus töötada meeskonnas ja väljendada oma nõudmisi kindlalt, samas peab olema paindlik ja oskama ka kuulata. Tuleb väärtustada teiste inimeste tööd ja aega. Kasuks tuleb kindlasti hea huumorisoon, ilma selleta ei saa.
„Mind aitab soov pidevalt uusi asju õppida, ennast arendada, oma tegevusi ja tööd analüüsida ja oskus vigadest õppida,“ loetleb Illa vastuseks küsimusele, milliseid iseloomuomadusi ja oskusi tema amet nõuab.
Ka Illa on kasvanud üles n-ö metsa sees. Isa töötas metsas ja nii tekkis ka tütres huvi metsanduse vastu. „Sporti tegin ka, aga tundsin, et õppida seda ei tahaks,“ meenutab Illa eriala valikut.
RMK-sse tuli ta 2010. aasta oktoobris metsniku ametikohale, seejärel töötas metsnik-metsakorraldaja, siis metsakorraldajana ning nüüdseks kolm aastat praakerina.
Võõristavat suhtumist on Illa sõnul selle 13 aasta sees ikka ette tulnud. Algusaastail rohkem, nüüd vahel harva.
„Siis pole muud teha, kui näitad, milleks suuteline oled, ja suhtumine kohe muutub,“ teab Illa, kuidas tuleb reageerida.
Ta meenutab vahejuhtumit metsnikuna töötamise aegadest, kui talle helistas üks erametsaomanik ja palus telefoni metsnikule anda.
„Ütlesin, et mina olengi metsnik, rääkige, mis mure teil on. Ja nii mitu korda, kuni lõpuks sai ta aru, et mina olengi metsnik. Seejärel ütles ta pärast kandvat pausi… aga te olete ju naine…,“ naerab Illa veel nüüdki seda meenutades. Aga üldiselt võeti ta hästi omaks. Ja igatahes on praakeri amet Illa kinnitusel töö, millega saavad ka tüdrukud igati hakkama.
Õbluke tütarlaps
Nii nagu ka metsaülema ametiga. „Minu ametikohal või ka laiemalt metsanduses ei ole mehe või naise ameteid, rolli mängivad teadmised, iseloomuomadused,“ usub Vändra metsaülem Aliis Kevvai, üks kahest naisest, kes RMK-s metsaülemana töötab. „Metsaülema ametikohal on hästi oluline suhtlemisoskus, läbirääkimiste oskus, hea stressitaluvus. Pingelistes olukordades tuleb kiiresti reageerida, rahulikuks jääda,“ kirjeldab Aliis ja täpsustab: „Aga loomulikult ei saa ilma metsandusliku hariduse ja taustata.“
Aliis töötab metsaülemana kolmandat aastat. Metsaülema töö praegusel ajal on seotud kõigega, mis puudutab riigimetsamaa kasutamist. Maakasutusele eesmärkide seadmised, erinevad maakasutuse lepingute sõlmimised, üldplaneeringud, detailplaneeringud, kõrgendatud avaliku huviga alad jms, aga ka riigimetsa toodud prügi koristamine tuleb korraldada metsaülemal.
Enne RMK-sse tulekut töötas Aliis erametsanduses, veel enne seda Keskkonnainspektsioonis, nüüdses Keskkonnaametis, kus tema tööks oli metsanduslik järelevalve.
Metsandust õppima asus Aliis oma sõnul ilmselt ikka seetõttu, et on metsandusperes üles kasvanud, Aliisi isa Andrus Kevvai on Ida-Harjumaa metsaülem. Metsanduse kõrval kaalus Aliis ka erinevaid loodusega seotud õppimisvõimalusi, sai ülikooli sisse ka, aga kaalukauss kaldus ikka metsandusele.
Kuigi naised metsanduses ei ole ju uus nähtus, nendib Aliis, siis vahel siiski avaldatakse imestust tema ametikoha üle. Aastapäevad tagasi sai Aliis maakonnalehest lugeda, kuidas „õbluke tütarlaps teatas, et tema on Vändra metsaülem“. „No päris tore, et mind tütarlapseks peeti,“ muigab Aliis kirjutise peale. Olnuks metsaülemaks turske mees, siis ilmselt ei oleks kirjeldatud, kuidas „turske mees teatas, et tema on metsaülem“.
Üldjoontes asjaolu, et Vändra metsaülem on naine, Aliisi igapäevast tööd siiski ei mõjuta. „Olulised on isikuomadused, teadmised ja oskused, ei midagi muud,“ kinnitab Allis.
Naised RMK-s
RMK-s on 709 töötajat, neist iga kolmas on naine. Naisi töötab RMK-s 249 (35 protsenti), mehi 460 (65 protsenti).Kõige enam töötab naisi looduskasutuse tegevusvaldkonnas (82) ning taimla- ja seemnemajanduse tegevusvaldkonnas (68). Kontoritest on „naiselikeima
auraga“ Tallinna, Tartu ja Sagadi kontor. Maakondadest saab aga suurima naistöötajate arvuga kiidelda Lääne-Virumaa.
Keskmine naine RMK-s on 51-aastane ja ta on töötanud RMK-s 13 aastat.
Loe uuemat: Aul merel, tihane metsas
Lisa kommentaar