Seekord nii juhtuski – läksin metsa, aga jõudsin lahe äärde. Ja see pole juhus: kevade alguses hakkavad paljud asjad metsas muutuma – lepal ja sarapuul pungad paisuvad ja urvad muudavad värvi, elavnevad linnud, keda talvekuudel vaevu märgata oli, nüüd tundub, et nende arv on märgatavalt suurenenud. Nende jälgimine on alati väga huvitav, eriti neil varakevadistel päevadel. Aga millisest linnust alustada?

Võttes arvesse, et Eesti Ornitoloogiaühing valis 2023. aasta linnuks merelind auli, algas järjekordne retk metsa seekord mere äärest.

Kui minna lahe äärde tuulevaikse ilmaga päikesetõusu ajal, siis kohati on mere kohal kuulda hämmastavaid helisid, mis kõlavad justkui taevast või silmapiiri tagant, luues omamoodi saatemuusika algavale päevale. See meloodia on nagu mingi puhkpilli helide korduvalt peegelduv kaja, otsekui sajad karjasepasunad.

„Ai-aa-aule, aa-aula-aule, ai-aa-aulik, aa-aule...“ häälitsevad aulid, justkui hüüdes oma nime.


Seda ebatavalist muusikute koori naljalt ei näe – aulid ei tule eriti sageli ranna lähedale, nende arvukatele parvedele meeldib veeta suurem osa ajast rannikust eemal avamerel, kus nad tavaliselt püüavad koorikloomi ja põhjamolluskeid, samuti väikseid kalu. Seetõttu on niisuguste vaatluste jaoks parem alati binokkel kaasa võtta.

Need meie merede pardid on tõelised sukeldumismeistrid ja suudavad saaki püüda kümnete meetrite sügavuselt, kuid ometi sobib neile kõige rohkem meie madal vesi, mistõttu neid võib Läänemerel sagedamini näha kui mujal.

Aulide sulestik muutub pidevalt, sest erinevalt teistest lindudest sulgivad nad aasta jooksul koguni kolm korda ja sugugi mitte alati ühel ajal, seetõttu võib parves sageli üheaegselt näha erisuguse sulestikuga linde.


Isaslinnul on pikk ja peenike saba, mida ta hoiab tavaliselt kõrgemal vee kohal, lennul saab isast selle saba järgi emasest kohe eristada.


Aulid on ühed arvukamad veelinnud Eestis, rändeperioodidel võib neid siin olla rohkem kui poolteist miljonit.


Lahe juurest naastes leiate end kindlasti mõnest rannikuäärsest metsast, näiteks Stroomi metsast, kus on alati palju jalutajaid ja linnuhuvilisi, kes on riputanud puude külge radade lähedal lindude söögimajad, et sulelisi seemnete või pähklitega toita. Kuigi lindudel jätkub metsas toitu ka ilma lisasöötmiseta, on sellised söögimajad suurepärane võimalus jälgida lindude mitmekesisust, nende kombeid ja harjumusi.

Seega, kui niisuguse söötja juures korraks peatuda, saate kohe tutvuda mitmete meie linnuliikidega, keda mujal niisama lihtsalt ei kohta.

Linnusööklate kõige sagedasemad külalised on loomulikult tihased – meie ühed levinumad linnud, kelle arvukus talvel lausa kahekordistub, ja seekord on nendega liitunud ka siisikesed.


Talvel tiirlesid siisikesed suurtes lärmakates salkades ühest kohast teise, lennates sageli kase või lepa otsa, mille seemneid neile talvel eriti meeldib süüa. Kevadel muutub siisikeste sulestik heledamaks, eriti isaslindudel.


Märtsiks hakkavad arvukad parved tasapisi lagunema ja linde kohtab nüüd sagedamini paarikaupa.


Siia tuleb kindlasti veel üks väike tihane – sinitihane –, kes peab lugu pekist nagu rasvatihasedki. Sinitihane on reeglina üks söögimajade sagedasemaid külalisi.


Juba veebruaris jätavad sinitihased segaparved maha ja moodustavad püsivad paarid. Sel ajal muutuvad isased agressiivseks, tõrjudes teised linnud oma tsoonist välja, sellal jäävad neile alla ka rasvatihased.

Isased ja emased sinitihased on välimuselt peaaegu identsed, kuigi ornitoloogid tegid siiski kindlaks, et isaslindude sulestik on veidi erksam kui emastel. Kuid kas lihtsal linnusõbral ikka on võimalik sellist ereduse erinevust kindlaks teha? Pigem lihtsalt imetlegem seda kaunist lindu.


Põhjatihane on metsalind, kes eelistab inimestest eemale hoida, kuid vahel võib see talvel teiste väikelindude segaparvedes ühest kohast teise lendav pisike tihane ilmuda ka söögimajja.


Porr on väike, terava kõvera nokaga lind, see nokk on loodud puude koore alt väikeste vastsete ja mitmesuguste putukate välja noppimiseks, talvel on ta eluviis enamasti üksildane, kuid ta liitub siiski sageli ka väikelinnuparvedega, kus ta tunneb end turvalisemalt.

Nii porr kui ka teised linnud leiavad metsast alati piisavalt sobivat toitu, seega on porri ilmumine söögikoha lähedale suure tõenäosusega seotud pigem tema sooviga teiste lindude seltsis viibida. Ja antud juhul ei ole siia laiali puistatud riis porrile ega ka teistele väikelindudele eriti sobiv toit.


Kui porr eelistab hankida toitu koore alt, liikudes mööda puutüve alt üles, siis puukoristaja toimib vastupidi, liikudes pea alaspidi puu otsast alla, sest tema noka kuju on hoopis teistsugune, sellega on mugavam saada putukad kätte puukoore pragudest, mis on suunatud ülespoole.

Puukoristaja ei keeldu kunagi ka pähklitest ja pärast kõhu täis söömist ei lenda ta tavaliselt söögimajast kaugele, vaid hakkab hoopis igaks juhuks varusid koguma, peites pähkleid ja seemneid koorepragudesse või lähedalasuvate puude samblakattesse.


Vaat missugune iludus lendas söögimajja oma luksuslikku eredat sulestikku näitama.
Kõige sagedamini võib leevikesi kohata talvel ja varakevadel, kui nad saabuvad keha kinnitama inimasustusele lähemale – suvel on neid tihedates tihnikutes palju keerulisem märgata.


Veel üks vintlaste esindaja lisaks leevikesele ilmus söögimaja juurde, tema on rohevint.
Praeguseks ajaks hakkab rohevintide arvukus kasvama, sest lõunast pärit rändlinnud hakkavad kohalike lindudega ühinema.

Märtsis hakkavad nad moodustama paare ja peagi võib aedades ja parkides kuulda nende kõlavaid trillereid vaheldumisi suminataoliste helidega „džžjuu-ii, vžžžži-iiiju“.


Musträstas ei jäta tähelepanuta ühtegi linnumaailmas toimuvat sündmust. Kui kuskil on kisa või tiivuliste kogunemine, on seal alati platsis see uudishimulik lind, kellel kollane nina ja mustad silmad, mille ümber on kollased rõngad. Ta ei vaja isegi seemneid, tema jaoks on peamine kohale ilmumise motiiv uudishimu.


Ja rähn on kohal!

Suur-kirjurähn on kõigesööja – ta leiab metsast alati piisavalt toitu, näiteks suvel on putukate vastseid ja röövikuid ning putukaid endid – mardikaid, liblikaid, sipelgaid –, juhtub ka, et rähnid rüüstavad isegi väikelindude pesi, söövad mune ja tibusid, ning talvel lähevad nad üle taimsele toidule – söövad tammetõrusid, pähkleid, kuuse- ja männiseemneid – miks siis mitte külastada lõpuks ka lindude söögimaja?


Ja naaberpuu otsast jälgib askeldamist söögimaja juures pasknäär – temagi on kõigesööja lind, kes oskab talveks varusid koguda, peites pähkleid ja tammetõrusid puude juurte alla, koorepragudesse või samblasse. Pasknääri toidulauale kuuluvad ka mitmesugused marjad ja seemned, putukad ja isegi metshiired.

Kuid tundub, et siin söögimaja juures ei huvita teda üldse mitte päevalilleseemned ega pähklid, vaid midagi hoopis põnevamat.

Pasknäär on tuntud röövel, sageli hävitab ta linnupesi, mõnikord saavad tema saagiks isegi väikesed linnud. Nii et siin söögimaja lähedal ei tohi tihased ega puukoristajad hetkekski valvsust kaotada, kuuldes eemalt teravat häälitsust „kree...kree...kree“ on parem mõneks ajaks lähimasse põõsasse peitu pugeda.


Kuid ka pasknääril on tiivuline vaenlane, kelle eest ta samuti end varjata püüab, peitudes kõige sagedamini puude tihedatesse võradesse.

Kuid terava nägemisega kanakull märkab saaki kaugelt isegi siis, kui too on varjunud. Mitte ainult kulli karje, vaid isegi kõigest üle metsa hõljuv kanakulli siluett sunnib peitu pugema kõik linnud – nii suured kui väikesed, sealhulgas ka üksikud varesed, kes samuti mõnikord kulli ohvriks langevad. Sel hetkel jääb söögimaja tühjaks.

Seekord sattus kulli kindlatesse küünistesse tähelepanematu tuvi.


Nii juhtubki vahel, et lähed üht huvitavat asja vaatama, aga leiad teekonnal veel palju põnevat. Nii merel kui metsas.

Ilusat algavat kevadet!