RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
07. veebruar, 2022

Nigula raba taastamistööd - finiš paistab!

Loetud nädalate pärast jõutakse soode taastamises järjekordse tähiseni. Nigula raba veerežiimi taastamistööd jõuavad lõpule. Kohalikud teavad rääkida, et Eesti esimene soo heaks tehtud turbapais asub just Nigula rabas. Ring on täis ja natuke kiirustades võib öelda, et loodud on kõik eeldused erinevatel perioodidel rajatud kuivenduskraavide mõjude kaotamiseks või leevendamiseks.

Mahult on need ettevõtmised olnud sellised Eesti keskmised. Lõppedes saame raporteerida sookompleksi märgamisest 625 hektaril. Tööde otsene mõju on kindlasti veelgi suuremal alal. Kraavidele on ehitatud 623 paisu ja kraave on täidetud natuke alla 27 kilomeetri. Taastamiseks koostatud projekti eesmärgiks oligi hõlmata kogu Nigula raba sookompleks koos märgade metsadega põhjaosas ja Tuuliku sooga kagus. Puutumata jäid loodusreservaat ja liigikaitseliselt tundlikumad alad. Kui lugeda Nigula looduskaitseala kaitsekorralduskava aastateks 2015-2024, siis sooga seotud elustiku puhul on läbivalt negatiivse mõjuga tegurina kirjeldatud kuivenduskraave ja vajalikuks peetud loodusliku veerežiimi taastamist.

Taastamistööde piirkonnad (mustad piirid) ja suletud kraavid (sinised jooned)

Suletud kraavid on erineva ajaloo, mõõtmete ja mõjuga. Alal leidus ka turba kogumiseks tehtud kaeveid. Suurima väljakutse esitasid mõistagi kõige suuremad kraavid. Läänepoolset rabalaama läbiv kraav oli alamjooksul vajunud laia kanjonisse ja selle sulgemisega seotud pinnasetööd olid väga mahukad. Haavapeaksilt alanud kraav on samuti lai ja väga suure läbivooluga. Kogu see lõunapoolne süsteem on Lemmejõe alguseks ja selle ümberkujundamise vaev on nähtav juba üheverstasel kaardil (19. saj. lõpp). Sama lugu on Rannametsa jõega, mis saab samuti alguse Nigula rabast, aga selle vool kannab rabavee põhja suunas. Ka Rannametsa jõe läte on minevikus ümber tehtud ja selle looduslikku laia orundisse on juhitud kraavid raba mõlemalt küljelt. Tööde käigus sulgesime lääneküljes vastu loodusmetsamassiivi asunud suure kraavi, mida iseloomustas samuti tugev sesoonne läbivool. Selle kraavi ajalugu on vanade kaartide järgi lühem. Üheverstasel kaardil sellest jälge veel ei ole.

Kindlasti ei maksa eelnevast järeldada, et kirjeldatud töödega sulgesime looduslike jõgede väljavoolud. Tehtud tööde eesmärk oli leevendada jõgede kraavi suunamise mõju soo- ja märgade metsade kooslustele. Väljaspool taastamisala voolab vesi jätkuvalt eesvooluks määratud sängis ja mõju väljapoole ei ulatu. Suuremalt jaolt on nii Rannametsa jõe kui Lemmejõe läte vahetult tööde piiril niigi reguleeritud kobraste poolt ja nende elupaigas looduslikke tamme me oma lahendustega ei asendanud.

Kõigi suurte kraavide sulgemine eeldab mahukamaid raie- ja pinnasetöid. Kraavidele rajatavad paisud on massiivsed, aga vajalikud looduslähedase veerežiimi tagamiseks. Nigula raba põhjaosas asunud suure kraavi sulgemisest võtame kaasa ka ühe olulise õppetunni. Juurdepääsutrassid läbisid siin kraavipervele kasvanud vanu metsaosi. Puitu tekkis palju ja suur tegu oli palkideks lõigatud materjali metsa alla peitmisega. Nimelt raiete läbiviimise üheks tingimuseks oli, et trasside rajamisel tekkinud puitu välja vedada ei tohi ja kõik jäetakse metsa elurikkust toetama. Surnud puiduga seotud mitmekesisusele tuleb kahtlemata tähelepanu pöörata, aga antud mahtude juures kannatas seetõttu pinnasetööde kvaliteet. Raidmetega kaetud kraavikaldal on mulde likvideerimine oluliselt töömahukam ja jalus olev materjal ei võimalda tööala soovitud määral tasandada. Raiumisest aga ei pääse, sest kraavide mulded tuleb likvideerida ja kraavid pinnasega täita. See on jõukohane ekskavaatorile. Käsitsi ei tee seda tööd tänapäeval enam mitte keegi.

Kraavide täitmine mulde materjali või selle puudumisel loodusliku raba pinnasega on oluline mitmel põhjusel. Kraavide täitmine vähendab rajatavatele paisudele avalduvat veesurvet ja pikendavad nende eluiga. Kõrged kraavimulded toimivad tehislike tõketena ja takistavad vee ühtlasemat hajumist soo valgalal. Eemaldatud mulded ja täidetud kraavid koos paisudega aitavad juhtida vee kuivendusest kõige enam mõjutatud ajaloolistele märgadele servakooslustele.

Loodusliku taimkattega rabakraavidel, kus muldesse tõstetud materjal on jõudnud õhku haihtuda, kaotame kraavide täitmisega pikad ja loodusmaastikku sobimatud kraavisirged, mida paisude vahel tõstetud veetase jääks jätkuvalt rõhutama. Oskusliku töö järel on raba läbinud kitsad kraavid praktiliselt kohe peale töid tuvastamatud. Nende algne asukoht on aimatav vaid kraavi kaldale tehtud kaevete järgi, mille visuaalne mõju looduses on minu hinnangul oluliselt väiksem kui kraavisüvendil. Kraavi täitematerjali ammutamiseks rabas tehtud kaeved on samal ajal märksa väiksemaks tõkkeks liikumisele kui veega triiki kraavinõgu.

Siin oli kraav, mis täideti selle kõrvalt võetud kaevetega mättaga ülespoole. Pilt on tehtud Tolkuse rabas aasta peale kraavi täitmist.

Veel üheks tehnilist laadi kogemuseks oli sulundseina paisu lahenduse kasutamine kraavidel, mis ei olnud ekskavaatoriga suletavad. Nigula rabas rajati sedalaadi paise üksikud. Kahjuks ei tõestanud need ennast sobiva alternatiivina turbast tehtud paisudele. Ca 40 cm laiused sulundseina moodulid surutakse püstloodis turbasse. Moodulite abil saab ehitada mistahes laiusega tõkkeid. Selgus, et erinevate moodulite liitekohad ei ole lekkekindlad ja kuival perioodil ei hoia sulundseinad veetaset soovitud määral. Tulevikus peaks sellistes olukordades eelistama käsitsi tehtavaid turbast paise. Jälle oleme targemad!

Tööde lõpetamisel Nigulas saame veel ühe rahvusvahelise tähtsusega märgala oma taastamisjärjekorra nimekirjast maha tõmmata. Tean inimesi, kes on oodanud seda sõnumit juba pikalt. Rabalinnustiku järjepideva jälgimise traditsioon on Nigulas vist pikem kui kusagil mujal Eestis (võimalik, et olen tagasihoidlik ja selle aegrea pikkuse konkurente tuleb otsida kaugelt piiri tagant; Nigulas on rabalinnustiku seiret tehtud 1968. aastast) ja pikalt on oldud tunnistajaks, kuidas hiiliv puude pealetung rabale on mõjutanud linnustiku koosseisu. Seda puistumist on pandud osaliselt süüks ka kraavitusele. Nüüd, kus kraavid on kinni ja soo varasemast oluliselt märjem, on loota kauaoodatud muutusi. Kui kiired need muutused on ja milline on nende täpne iseloom, näitab aeg.

Sügavama huvi korral saab tutvuda Nigula raba veerežiimi taastamitööde projekti materjalidega.


Kommentaarid

09 .veebruar, 2022
Metsavana
Eks töö kvaliteet saabgi kannatada kui on ebakvaliteetne töötaja, hiljem pole midagi teha... seekord sai nii.

Lisa kommentaar

Email again: