Tekst: Mari Kartau
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Milles seisneb RMK ja keskkonnaagentuuri koostöö?
Iga asja, mida vaja, saab RMK põhimõtteliselt meiega arutada. Põhiline on see, et peame metsaregistrit, kuhu ka RMK kannab kõik oma metsa inventeerimise andmed. Meie kontrollime neid.

Teine oluline asi, mida teeme, on uuendusraieplaanide iga-aastane ülevaatamine ja heakskiitmine. Seadus nõuab, et kõik riigimetsa majandajad, kellel on vähemalt 1000 hektarit metsa, peavad oma uuendusraiepinnad meiega kooskõlastama, enne kui minister selle kohta määruse välja annab.

Enn Pärt (paremal) koos Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialisti Tarmo Tolmuga. Foto: Erlend Štaub

Kes veel peale RMK riigimetsa majandavad?
RMK on mõistagi kõige suurem ja majandab ka kaitseministeeriumi metsi. Lisaks on koolid: Järvselja õppe- ja katsemetskond ning Luua Metsanduskool, kes tegeleb nüüd ka Tihemetsa aladega.

Kuidas sünnib RMK raieplaan?
Seda nimetatakse arvestuslangiks ning see arvutatakse vastavalt valemitele, mis on ära toodud metsa korraldamise juhendis. RMK metsakorralduse osakonna juhataja Veiko Eltermann teeb asjakohased arvutused RMK metsa takseerandmete põhjal ning saadab meile ülevaatamiseks.

Kui seda arvutatakse kindla valemi järgi, kuidas on siis võimalikud vaidlused RMK raiemahu üle?
Arvestuslank on eksperthinnang vahemikust, kuhu valemi järgi arvutatakse küll numbrid, aga nende seast teeb valiku ikkagi inimene. Nii et seal on ka subjektiivsust.

Ühes äärmuses on valida ühtlase kasutuse lank, mis oleks umbes 7000 hektarit aastas, see on kõige minimaalsem. Maksimaalne oleks küpsuslank, mis on 14 000 hektari kanti. RMK on sinna vahele valinud, umbes 10 000 hektarit.

Milline neist kõige tõhusamalt metsade vanuselist koosseisu ühtlasemaks vormib?
Kõik variandid lähendavad metsi ühtlasele jaotusele, lihtsalt eri kiirusega. Kui raiet 10–20 aastat edasi lükata III–IV boniteedi männikutes, ei juhtu midagi hullu. Hoopis teine asi on kuusikutes, haavikutes, kaasikutes, kus lõpuks jääb alles ainult risu ja küttepuit. Nii majanduslikus kui ka süsiniku sidumise mõttes oleks viljakate kasvukohtade metsi vaja raiuda õigel ajal. Kui raiet edasi lükata, siis juurdekasv ja vastavalt süsiniku sidumine langeb, ning langeb ka puidu kvaliteet koos süsiniku säilitamisvõimega.

Ka metsakorraldust ei saa vist ilma teieta teha?
Tõesti, kontrollime ka RMK metsakorraldust. Teeme pistelist järelkontrolli, valime objektid või RMK metsakorraldajad välja, käime metsas, teeme mõõdistamisi ja siis anname RMK metsakorraldusosakonnale teada, kas kõik on korras, mis on probleemid, kas olukord on paremaks läinud või mitte. Varem tuli ette, et mõni mees selleks tööks hästi ei sobinud, aga nüüdseks on asjad paika loksunud.

Agentuur korraldab metsakorraldajatele ka eksameid, nii et kõik RMK 70 metsakorraldajat on siit läbi käinud. Lisaks on seal veel kümmekond inimest, kes on varem saanud tunnistuse, aga kes igapäevaselt metsakorraldusega ei tegele. Praegu võtab RMK sellele tööle vaid üksikuid inimesi ja tavaliselt neid, kellel juba tunnistus olemas.

Ka erametsanduses tegutseb ligi 90 tunnistusega metsakorraldajat, kes on samuti meil eksamitel käinud.

Kas võib juhtuda, et tehnika arenedes polegi enam metsakorraldajaid varsti vaja?
Kõike ikkagi taevast ei näe, kuigi oleme ju teinud igat sorti kaugseireprojekte. Kui puu on ära kuivanud, siis näeb, aga väiksemaid metsakahjustusi ei näe – kui näiteks põder on koort närinud või on mõni muu vigastus. Ka puu diameetrit otseselt ei näe, kuigi seda on võimalik tuletada läbi metsa tiheduse ja kõrguse. Kaugseire abil on võimalik otseselt mõõta metsa kõrgust ja üldjoontes tagavara. Kõike seda, mis jääb võra alla, näiteks rindelisust, enam mitte. Samuti pole metsa kasvukohatüüpi kindlasti kaugelt võimalik määrata. Lidariga ei näe isegi puuliike, aga satelliidipildilt annab neid tuletada.

Miks siiamaani ei ole tehtud süsteemi, et me teaks, kui suur osa raieteatisi on realiseeritud?
Sellest on juttu olnud kogu aeg. Minu arvates ei oleks mingi küsimus, et uuendus-, harvendus- ja sanitaarraie puhul esitada teatis ka selle kohta, kas raie teostati või ei. See seisab ühelt poolt poliitilise tahte taga.

Samas on ka administratiivseid probleeme. RMK-l on niikuinii taoline arvestus olemas. Aga erametsanduses tähendaks see bürokraatia suurendamist. Nagu RMK, nii ka suurte metsafirmade puhul oleks lihtne, et sa ei saa enne uut teatist esitada, kui eelmise kohta on deklaratsioon tehtud. Nii saaks teada raiepindalad, aga tihumeetrid poleks ilmselt alati usaldusväärsed.

Aga füüsilistel isikutel ei pruugi olla huvi seda teha. Kui inimene näiteks esitabki teatise korra kümne aasta jooksul või korra elus, siis teda see ei huvita, et ta ilma deklaratsioonita uut teatist esitada ei saa.

Mingil osal füüsilisest isikust metsaomanikel tekitab elektrooniline asjaajamine probleeme. Siiamaani esitatakse palju teatisi paberil ja Keskkonnaamet peab need sisestama. Või siis saadetakse teatis küll arvutiga, aga digiallkirjastatult PDF-failina, mitte ei kanta otse metsaregistrisse.

Teatud firmadel on jälle see probleem, et kuna omanikud on välismaalased, siis neil ei ole Eesti ID-kaarti, nad ei saa elektroonilisi toiminguid teha ega isegi kohalikule esindajale neti kaudu volitust anda. Ka sellised firmad esitavad paberteatisi ja kui neile lisanduks hilisemad deklaratsioonid, oleks see lisamure nii neile kui ka lisatöö Keskkonnaametile.

Kas ka süsinikuarvestus käib teie kaudu?
Jah, ka LULUCF-i süsinikubalansi arvutamine toimub meie osakonnas. Alusandmed selleks tulevad valdavalt samuti meie korraldatavast statistilisest metsainventuurist (SMI). Tegelikult mitte ainult metsa, vaid kogu maakasutuse kohta, sest SMI traktid ja juhupunktid satuvad igasugustele maakategooriatele.

LULUCF-i arvestamise ja raporteerimisega tegeleb meil kaks-kolm inimest. Selleks on suured manuaalid, mille järgi neid arvestusi tehakse. Põhimõte on teada saada, kuidas muutuvad maakategooriad ja vastavalt sellele ka süsinikuvaru. Lisaks puidule seovad süsinikku ka metsamullad, varis, põllumullad, aga põhiline osa süsinikku talletub ikkagi metsas ja on puitu seotud, seega olulist mõju avaldab ka raiemaht.

Metsa juurdekasv omakorda näitab süsiniku sidumist. Ümmarguselt 50 protsenti puidust on süsinik. Seega kui ütleme, et meie metsade juurdekasv on 16 miljonit tihumeetrit, siis pool sellest on süsinik. See arvutatakse ümber megatonnideks.

Bilansi arvutamisel võetakse aluseks muidugi tegelik tagavara muutumine. Lihtsustatult näitel, kui aastas raiutakse 11 miljonit tihumeetrit ning 2 miljonit sureb ja jääb metsa mädanema, siis juurdekasvul 16 miljonit tihumeetrit suureneb metsa tagavara ainult 3 miljoni tihumeetri võrra. Arvutus on muidugi märksa keerulisem, tulemust võrreldakse referentsperioodiga. Kui emiteerimine läheb suuremaks kui sidumine, siis on halb.

LULUCF-i graafikus on mets seni olnud ainus siduja, aga see läheneb ka nullile ja võib varsti muutuda emiteerimiseks. Mida teha?
Nii palju, kui mina kõrvalt olen näinud, siis arvutuseeskirjades puudub kohati terve mõistuse loogika, need on tehtud väga üldiselt ja peaks kehtima enam-vähem kogu Euroopas.

Puittoodetes säilitatav süsinik läheb LULUCF-i arvestusse sõltuvalt toote liigist. Paberil on see aeg kõige lühem, ehituspuidul pikim. LULUCF ei arvesta aga asendusefekti ehk seda, et kasutades puitu, mis on taastuv, jätame kasutamata osa taastumatuid suure süsinikujäljega loodusvarasid (metallid, betoon, plastid, mis tehakse valdavalt naftast).

Hiljuti tegime koos Eest Maaülikooliga LULUCF-i uuringu, saamaks teada, kuidas oleks võimalik metsasektoris süsiniku sidumist parandada.

Mida me siis nüüd peame tegema nii raie kui ka metsa kasvatamise suhtes, et see graafik ikka negatiivsele poolele jääks?
Lühivaates aitaks see, kui me raiet kõvasti vähendaks, siis hüppaks graafik automaatselt mõne aastaga suuremasse miinusesse ehk süsiniku suuremasse sidumisse.

Üks stsenaarium uuringus oli uuendusraie umbes viis miljonit tihumeetrit, sel juhul oleks järgmised 30 aastat efekt väga tugev.

Nii metsa tagavara kui ka puidus seotud süsinik suureneksid hoolega. Suurenemine jätkuks ehk viiekümnenda aastani, siis pidurduks, jääks samaks ning lõpuks hakkaks langema. Puu ei ole igavene – kui ei raiu, siis ta hakkab ikka lõpuks lagunema.

Ja pinnaühikule ei saa ka Eestis lõpmatult metsa tagavara kasvatada. Praegu on meil keskmine metsamaa hektaritagavara umbes 200 tm/ha. Ei oleks bioloogiliselt võimalik, et Eestis kasvaks igal hektaril 500 tihumeetrit metsa, sellele seavad piirid kasvõi kasvukohatüübid ning puuliigid.

Ehk selle 30 aastaga olekski võimalik planeet ära päästa?
Kui vaadata süsiniku kõrval ka muid aspekte, siis raiemahu kukkumine peaaegu kaks korda tähendab, et puidusektoris on tooret vähem. Uuringus arvutati ka välja, kui palju võib kaduda töökohti.

Metsa- ja puidutööstus hakkab võimaluse korral siis puitu lihtsalt sisse vedama, emissioon kandub piiri taha. Mingil hetkel võib juhtuda, et ei jätku isegi küttepuitu. See on kõik valikute küsimus. Kui otsustataks ühiskonna tasandil, et meil ei ole metsamajandust ega puidutööstust vaja, siis võib ju nii teha. Lõpuks elab mets ikkagi oma elu edasi.

Teine küsimus on, kuidas raiemahu vähenemist saavutada. RMK raiemahu puhul on põhimõtteliselt võimalik, et otsustatakse raiuda poolteist korda vähem või et RMK lõpetab üldse raiumise ära. Erametsas peaks raie piiramiseks näiteks tõstma raievanuseid 20 aastat, kuid seegi ei pruugi aidata.

Praegu on kuusikutes palju kahjustusi, puud surevad massiliselt. Väga raske on uskuda, et kui otsustatakse kuusikuid mitte raiuda, seovad need 30 aasta pärast veel süsinikku.
Raiet saab edasi lükata keskmistest vähem viljakates männikutes ja võib-olla ka madalaboniteedilistes kaasikutes, kus tõesti paarkümmend aastat siia-sinna ei ole näitaja. Aga kuusikute puhul, mida meil on 20 protsenti, tekivad kas risuväljad või siis tehakse neis ikka seisukorra alusel sanitaarlageraied. Seadusega võiks ju öelda, et tõstame siis kuuse raievanuse 90 aasta peale, aga viljakad metsad selle vanuseni ei jõua, need kukuvad enne lihtsalt kokku.

Mitte küll kõik, eks osa jääb ikka püsti ka. Ürask ju samuti ei võta igalt poolt. Siiski on kuusega kõige suurem probleem, ülejäänud metsad lihtsalt kasvavad oma bioloogilise ea lõpuni. Hall lepp peab 60–70, kask ja haab 120 aastat vastu. Või vähemalt püsib püsti. Kindlasti mingil hetkel selline mets enam süsinikku ei seo ning hiljem hakkab emiteerima, sest sureb rohkem kui juurde kasvab. Ja looduslikul teel ei teki väga lihtsalt vana metsa asemele uus metsapõlvkond.

Keskkonnaagentuur
Keskkonnaagentuur on keskkonnateabe ja -analüüsi pakkuja ning partner rahvusvahelistele teabevõrgustikele. Keskkonnaagentuuri tegevusvaldkonnad on keskkonnaseire, looduskaitse, ilm, mets, välisõhk, vesi, ulukid ja jäätmed.
Keskkonnaagentuur täidab riikliku keskkonnaseire programmi, koostab keskkonnavaldkonna riigisiseseid ja rahvusvahelisi aruandeid, annab hinnanguid keskkonnaseisundile ja pakub elutähtsaid teenuseid (sh ilmaprognoosi tagamine ning seirejaamade, -vahendite ja -seadmete pidamine ja uuendamine).
Keskkonnaagentuur loodi 2013. aastal Keskkonnateabe keskuse (KTK) ning Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) ümberkorraldamisel.