Vesipapp sobib hästi Norrat iseloomustama ja esindama – tegu on Norras rohkearvulise liigiga, kes on hästi kohastunud ahermaal ellujäämiseks. Väike südikas lind hangib oma toidupoolise Norra rohketest karge voolava veega jõgedest ja ojadest ning armastab oma pesa koskede taha peita. 


Lisaks omapärasele pesapaiga valikule on vesipapp oma iseäralikule käitumisele jõe ääres ilmeksimatult äratuntav – väike valge jumalasulase kaelusega tumepruunides toonides (mitte must!) linnuke, kes külma suliseva vee ääres ennastunustavalt agaralt sagib – jõnksutab ennast ja kaob siis tükiks ajaks vee alla ilmudes välja jupp maad eemal.


Seda väikest tegelast silmasin nädala alguses tegutsemas jäisel Jägala joal. Tilluke tegus linnuke toimetas tükk aega poolkülmunud kose ja jää vahel lõbusalt laulva lahtise vee vahel ning ei lasknud ennast publikust väga segada.

Nautigem kõik seda riigivisiiti, mille puhul küll keegi Tallinna trammidel riigilippe ei heiska, aga pidusööki pakutakse külalisele küll.

PS. Loe lisaks ka 2016.aasta 15.jaanuari blogipostitust “Sukelduv vesipapp”