Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees
Tekst ja fotod: Susanna Kuusik

Kui näiteks ammendatud põlevkivikarjääre ning teisi mittemetsamaid on RMK metsastanud juba aastaid väiksemas mahus, siis süsteemsemalt hakati enda valduses oleva mittemetsamaa metsastamisega tegelema mõni aasta tagasi. 2021. aasta saldost ehk 355 hektarist maast, kuhu mets kasvama pandi, moodustasid 283 hektarit rohumaad, 54 hektarit põõsastikud ja 8 hektarit karjäärid. Metsakasvatustalituse juhataja Toomas Väät on välja toonud, et metsa rajamine 400 hektaril, kus seda enne ei olnud, seob 70 aastaga tagasi sellise hulga süsinikku, mida paiskavad õhku 50 000 sõiduautot ühe aastaga.

RMK Edela piirkonna metsakasvatusjuht Priit Kõresaar ja metsakasvataja Peeter Lorents näitasid Metsamehele, kuidas heinamaade metsastamine Pärnumaal on õnnestunud.

Laiksaare metsapunktile ehitati 1950. aastatel neli kahekorruselist elamut, viimane elamu lammutati 1990. aastate alguses, vundamendid ja vana kaev on siiani leitavad. Kõrval olnud metsataimla uuenes ise looduslikult, kuid metsatööliste elamute ümbruse heinamaade metsastamisel kasutati nii mändi kui ka kuuske.

Laua taga istudes ei otsusta
Metsastamisele kuuluvad väheväärtuslikud rohu- ja põllumaad, põõsastikud ja karjäärid. Enamasti on need alad, mis on aastakümneid inimeste huvist väljas olnud ning seetõttu kasvavad seal toomingad, lepad, pajud või kadakad, kuid sealt võib leida ka pärandkultuuri pärleid. Nii metsakasvatajad kui ka metsaülemad ütlevad, et „laua taga“ ei ole selliseid alasid võimalik planeerida. „Kohapeal on vaja käia, muidu tulevad probleemid hiljem välja. Mõnel korral on tulnud tellida lammutus ja ohtlike jäätmete äravedu, kui alal oli vana eterniitkatusega hoone varemed,“ toob näite Pärnumaa metsaülem Heiki Ärm.

RMK metsaosakonna planeerimise peaspetsialist Marko Trave leiab, et iga ala ei pea minema metsa alla. Ta näeb metsaülemal suurt rolli maakasutuslike otsuste tegemisel. Näiteks peab Trave oluliseks, et toidutootmiseks – vilja kasvatamiseks või heina tegemiseks – kasutatavat ala ei metsastataks, sest kohapealne toidutoomine on igas mõttes mõistlikum.

Pärandkultuuri objekti, Laiksaare vana raudteejaama ümbruse heinamaad sai metsastatud kase ja tammega. Eesti 100 aasta juubeli auks rajati tammepark – istutamisel olid abiks Toyota Balticu töötajad. Tammiku istutuseks sobiliku koha valimisel peeti silmas ulukikahjude ohtu.

Metsaülem seab alale eesmärgi, kas alal säilitatakse looduskaitselisi või pärandkultuurilisi väärtusi, kasvatatakse metsa või renditakse maa põllumajanduslikuks kasutuseks välja. Mõnel juhul on vanade heinamaade vastu huvi tundnud ka kohalikud jahimehed, kes on rajanud söödapõlde. Kui otsuseks jääb ala metsastada, jõuavad need alad metsakasvatuse töölauale.

Rasked tükid, tööd jagub
Vanade heinamaade metsastamisel tuleb tihti alustada võsastunud ala raiumisest. Metsakasvatuslikest eeltöödest kasutatakse sageli kopa-mätastamist. „Enamik lihtsamaid alasid, kus on hea ligipääs, suuremad tükid, teiste uuendatavate aladega piirnemine, on juba ära tehtud. Metsakasvatustalituse jaoks on edaspidi nende alade uuendamine kogu aeg järjest suurem väljakutse,“ kirjeldab Toomas Väät.

Heinamaade metsastamisel tuleb tähele panna, et pärast võsa raiet on tarvis need esimesel kevadel kohe metsastada, muidu kasvavad kiirekasvulised lehtpuud ja põõsad tagasi.

Enne metsastamist korraldab regioon mittemetsamaadel vajaduse korral raie. Kinnikasvanud heinamaa tuleb esimesel võimalusel pärast raiet metsastada, muidu jäävad istutatud taimed kiirekasvulistele lehtpuudele alla. Lorents ja Kõresaar arutavad, kuidas mõjutab seda ala merevesi ning kuhu tuleks jätta rajad, mida istutamisel ja kultuuri hooldamisel kasutada.

„Kui kevadel saab istutatud, siis esimese hooldusega tuleb samuti täppi panna, sest hiljaks jäädes võib võsa või hein juba liiga kõrge olla,“ teab metsakasvataja Peeter Lorents ning näitab rohelisi pajuvõsusid, mis järgmisel kevadel istutatavaid kaski ohustama hakkavad. Uulu lähistel korraldab Lorents heinamaade istutamist kokku umbes 20 hektaril, kuid enamasti on metsastatavad heinamaad märksa väiksemad.

Kindlasti tuleb heinamaade metsastamisel ette teistsuguseid olukordi kui raiejärgsel metsastamisel. Kõresaar: „On olnud juhtumeid, kus meie töö on traktoristi vea tõttu maha niidetud. Metsakasvataja läheb sügisel hooldust tegema, aga vastu vaatavad heinapallid. Sellise ebaseadusliku heina tegemise ennetamiseks oleme välja pannud selgitavad sildid.

Mitmel pool on heinamaade metsastamine luhta läinud, kui istutatud alal on heina tehtud. Selle ohu vältimiseks kasutatakse teavitussilte.

Hiirte kahjustusi pole ka mujal kui heinamaade metsastamisel – hiired närivad koore noore puu ümbert ära ja puu kuivab ära. Ühe vana prügila metsastamisel oli metsakasvataja hädas tigudega, kes sõid kaskede lehed ära ja kased kuivasid.“

Vastu peavad kõrged taimed
Taimede algtihedused on suuremad kui raiesmikul, sest pole oksavaale ega suuri kände – istutuskohti on üldjuhul rohkem. Kase algtihedus raiesmikul on 1600 tk/ha, mittemetsamaal 2000 tk/ha. Metsakasvatajad kiidavad koostööd taimlatega, kus nüüd kasvatatakse 1,5-meetriseid pott-põld-kaski.

Pott-põld-kasega uuendamine on edukas. Siin on kasutatud ka mätastamist, et luua kasele kasvuks paremad tingimused – mullakiht on õhuke.

„Varem oli väga raske heinamaale kaske kasvama saada, sest hein kasvas taimest üle. Pott-põld-kask on suur ja tugev: latv on üle heina. Taimlad on teinud head tööd,“ kiidab metsakasvatuse juht Priit Kõresaar. „Märjemate alade metsastamiseks oleme tellinud ka sangleppa, mida taimlad saavad järjest enam pakkuda. Sellistes tingimustes tuleb lepp looduslikult kännuvõsuna, millele istutame paremad seemnest kasvatatud taimed vahele. Sel aastal istutati üle Eesti 195 000 sangleppa, järgmiseks aastaks on tellitud 300 000 taime. Need on RMK istutamise üldmahu juures väga väikesed arvud.“ Kõresaar meenutab ka õpikutarkust, et esimese metsapõlvena istutatakse lehtpuud, kuid nendib, et mõnel pool on riskitud ja metsastatud erandkorras nii männi kui ka kuusega, kuid rõhutab, et seda peab tõsiselt kaaluma.

Väikesed alad, kas tasub ära?
„Aeg on muutunud, endisel moel loomapidamist ei ole ja tänaseks päevaks on metsastamisele minevad heinamaad sellises olukorras, et neid üldjuhul kohe põllumajanduses kasutusele võtta pole võimalik. Vaja oleks juurida ja freesida. Kui põllumeestel selle vastu huvi ei ole, siis me võimaluse korral määrame alad metsastamisele,“ räägib Pärnumaa metsaülem Ärm. „Maade rentimisel on oluline ala suurus, väikseid alasid ei taheta rentida,“ selgitab Trave. Samas on väikeste eraldiseisvate tükkide metsastamine metsakasvatajate jaoks samuti keeruline. Alade ajaloolist tausta selgitab Ärm: „Sageli on metsastamisele minevad heinamaad pärandkultuuriga seotud, näiteks omanikuta jäänud metsavahikohad.“

Uulu mõisnikul olid 1880. aastal külas tsaariperekonna liikmed, nende seas hilisem tsaar Aleksander III. Siinkandis on hulk selliseid dateeritud kive, millega mõisnik märkis kohad, kus tabati jahtides uluk. Keda tol ajal mereäärsel heinamaal tabati? Kivid tulid välja raie käigus – üks võsast leitud pärandkultuuri pärl.

Metsakasvataja Lorents kahtleb, kas iga ala ikka on mõtet metsastada. Ta toob näite looduskaitseliste piirangutega ala kõrval tehtud töödest, kus metsastamise järel seatakse alale hoopis ranged piirangud. Metsaülemad nendivad, et peavad olema tähelepanelikud, kas metsakasvatus on parim eesmärk ja kas seda on võimalik saavutada, kui seal pole siiani metsa kasvanud. Osalised räägivad, et looduskaitseliste piirangutega aladel jäävad heinamaad looduslikule uuenemisele, kui Keskkonnaamet pole neid hinnanud poollooduslike kooslustena taastavateks või hooldatavateks.