Paari päeva eest käisin Lääne- ja Pärnumaa piirimail asuvas Tuhu soos, mis jääb Lihula-Paadrema tee äärde. 1,1 kilomeetri pikkusele laudteega matkarajale mahtus küllaga vaatamist. Kui auto kruusateel õiges kohas peatada, võib sealt otse astuda laudteele ja kohe algabki madalsoo – nii lihtsalt saab.


Madalsoo on üksikute sookaskedega tasane, lage ja mätasteta vesine ala, mis sobib hästi kurvitsaliste elupaigaks. Kiivitajate paar tegutses teele kõige lähemal, tikutajad häälitsesid kaugemal, sookure paar tõusis lendu madalsoo kaugemast servast. Haruldaseim linnuliik siin Tuhu soos on kindlasti mustsaba-vigle, kelle arvukus on aastatega aina kahanenud ja neid võib kohata harva üksnes Läänemaal ja Emajõe-Peipsi vesikonnas. Neid arvatakse Eestis olevat üldse 600-1000 paari.


Küllap vigle oli veidi ärritunud poegade pärast, tiirutas häälitsedes ja laskus siis madala sookase latva.

Madalsood läbiva laudtee ääres õitsevad mitmed käpaliseliigid, osa ubalehti oli näha veel õitsemas ja ööviiulid oma õitsemise tipul.



Kõige põnevam taim siin madalsoos on vesihernes, kes just praegusel ajal õitseb. Ka vesihernes on meil kasvavate huulheinade ja võipätakate kõrval putuktoiduline taim; kui teised meie putuktoidulised taimeliigid püüavad õhuputukaid siis vesiherne omapärased püünised püüavad väikseid putukaid vee all.



Laudteed edasi liikudes muutub maastik mättaliseks ja ilmuvad kidurad männid. Siin siirdesoo alal, kus madalsoost saab raba, hakkavad silma alpi jänesvilla valged villatutid ja valgete õitega sookailu puhmad. Huvitav, kas iga jõhvikaline teab kuidas jõhvika õis välja näeb? Jaanipäevalgi saab sõnajala õie otsimise asemel reaalselt vaadata hoopis jõhvika õit.


Üks murakataime isasõis paistis otse laudtee kahe plangu vahelt, murakatel on ju eraldi isas- ja emastaimed, esmapilgul sarnased.


Matkaraja viimane ots kulgeb kõrgsoos ehk rabas, turbasammalde kõrval on siin arvukamateks taimedeks madalate mändide all sookail ja alles suve lõpus õitsev kanarbik.