Tere!

Olen Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse bakalaureuseastme teise aasta tudeng. Mina sain ideaalse võimaluse rakendada ülikoolis saadud teadmisi Riigimetsa Majandamise Keskuse looduskaitseosakonnas. Kogu minu praktika kestis 4 nädalat, mis möödus väga kiiresti.

Juba esimesel päeval tekkis mul tunne, et töötan sõbralikus ja briljantses kollektiivis. Riigimetsa Majandamise Keskuse töötajad on suurepärased eksperdid, kes teevad oma tööd 100% pühendumusega. Minu juhendaja, Margus, tõsine ja vastutustundlik elurikkuse seire spetsialist, on ka väga abivalmis inimene.

Juba esimesel päeval sain väärtuslikke kogemusi. Sõitsime Soomaa rahvusparki, kus Margus tutvustas metsise (Tetrao urogallus) eluolu ja kaitset. Aitasin Margusel paigaldada tehispesasid. Selle meetodi abil saab hinnata, et kui suure osa pesadest kiskjad üles leiavad ja ära rüüstavad. Kuna metsis on 2018 aasta lind ja ühtlasi kaitsealune liik (II kaitsekategooria), siis Margus rääkis, et miks neid on vaja kaitsta ja miks on oluline säilitada metsaliikide mitmekesisust.

Teine päev oli veel parem kui esimene. Teisel päeval oli väga tore koolitus, kus õppisime ära tundma väärtuslikke metsaelupaigatüüpe (VEP). Koolitajaks oli Leif Andersson, kes on ses vallas tuntud spetsialist. Koolitus oli inglise ja osaliselt ladina keeles (liikide teaduslikud nimetuse) -- sain aru kui vajalik on ladinakeelsete nimetuste teadmine.

Lisaks rutiinsele tööle kalakasvatuses tuli mul teha ka väike uurimustöö: kogusin teavet ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) kohta. Seda liiki plaanitakse hakata tulevikus Põlulas kasvatama. Nädala möödus kiiresti. Põlula kalakasvatus andis mulle täieliku ülevaate kalavarude taastamisest Eestis.

Kolmas ja neljas praktikanädal olid keerulised ja ürituste rohked. Selle aja jooksul nägin mitmeid asju, millega RMK looduskaitseosakonnas tegeletakse.

Näiteks käisin Rannu (Kestla) rabas veetasemeid mõõtmas. Rannu soos on osa jääksoode taastamise projektist. Seal on suletud kraavid ning nüüd tuleb seirata veetaset, et teha järeldusi teostatud tööde edukuse kohta.

Jõudsin käia ka praktika alguses paigaldatud tehispesi kontrollimas. Nende andmete põhjal saab hinnata Kikepera looduskaitsealal väikekiskjate ohjamise tulemuslikkust. Ühe päeva pidin veetma ka Tallinnas, et vaadata millised andmed on olemas Rahvusarhiivis metsiste arvukusest 1930ndate aastate kohta.

Kokkuvõtteks soovin rõhutada, et see praktika oli mulle väga väärtuslik. Ma sain teada, millised on RMK seirespetsialisti tööülesanded, mis meetodeid ja milliseid vahendeid ta kasutab.