RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
21. juuni, 2018

Roheline saurus

Sõnumikandja „Nõmme Sõna“ 1937. aasta 20. märtsist jagab artiklis „Kaunistage aedu ja parke alaroheliste puudega“ näpunäiteid okaspuudega haljastamiseks:

„Mõnelt poolt loetakse okaspuude hulka lehtpuud „Ginkgo biloba". Väliste märkide järgi võib otsustada, et see puu kuulub möödunud epohhide puude liikide hulka ja on väljasuremisele määratud. Omab ladvaosas enam-vähem sirge telje, mille tõttu omab okaspuudele sarnase haabituse. Tarvitatakse Jaapanis ja Hiinas pühapuuna. Omab väga omapärased lehed. Üks niisugune puu on Tallinnas Viruvärava mäel. Ta kasvab seal Valli tänava ligidal puude all, kus tema omapärane lehestik hästi välja ei paista.“

Kahtlemata kuulsaim selle heitlehise okaspuuliigi esindaja Eestis täna kasvab Tallinnas Süda tn. ja Pärnu mnt. nurgal haljasalal.

See Põhjala suurimaid hõlmikpuid (Ginkgo biloba) jõudis laiema avalikkuse teadvusse 80-ndate lõpus, kui vastavalt Tallinna linna generaalplaanile pidi Süda tn. kvartalisse kerkima uus ooperiteater, mis oleks ühes vana puitasumiga ka hõlmikpuu maa pealt minema pühkinud. Õnneks jäi fosforiidisõjast innustust saanud rahva vastupanu ja poliitilise tuuletõmbuse tõttu Rahvusraamatukogu-taoline defitsiidiaegne monstrum ehitamata ning väärikas puu oma kohale.

Muuseas, puud on vähemalt korra varem ka krundi piires ümber istutatud, kui ta 1913. aastal tänavaehitusele ette oleks jäänud. Enne seda kasvas haruldus tolleaegses Kühnerti pargis, kuhu Ernst Kühnerti isa Heinrich ta Saksamaalt toonud oli. Ajaliselt olevat see väidetavalt olnud millalgi 19. sajandi lõpus, mis teeb meie kuulsa hõlmikpuu vanuseks rohkem kui sada aastat.

Kui tegu oleks kodumaise tammega, siis see poleks midagi märkimisväärset, aga nii kaugel põhjas ginkgod reeglina nii vanaks ei ela ja nii suureks ei kasva. Oma algses kodukandis, kui 270 miljoni aasta vanuse liigi kohta üldse nii öelda võib, Hiinas ja Jaapanis on tegu väga pikaealise puuga – vanimad selle liigi seni säilinud isendid on väidetavalt isegi 2500-aasta vanused. Kindel on see, et näiteks Tsurugaoka Hachimangū shinto pühamu kivitrepi kõrval Kamakuras 2010. aastani kasvanud hõlmikpuu oligi 1000. aastane. Tänaseks kasvatab igivana puu känd uusi võsusid, mis annab märku liigile omasest visadusest ja vastupidavusest.

Hõlmikpuud on Hiinas ja Jaapanis kultiveeritud aastatuhandeid ning ta on jätkuvalt populaarne liik linnahaljastuses võime tõttu taluda õhureostet. Selle ekstreemne näide on need ginkgod, kes kasvasid Hiroshimas paari kilomeetri raadiuses plahvatuse epitsentrist ja jäid ainsa elusorganismina tuumakatastroofis ellu.

Selle kõige peale jääb üle meie oma rohelisele saurusele Süda tn. nurgal ainult pikka iga soovida.  

Lisa kommentaar

Email again: