Arukask (Betula pendula) lõpetas kasemahla hooaja alles nädal tagasi.

Järgmise kaseanni – vihtadeni – läheb veel ligi kaks kuud, sest vanarahvatarkuse järgi on parim aeg viha tegemiseks kahe jaani vahel (jaanipäeval uue ja vana kalendri järgi). 

Harilik haab (Populus tremula) oma pikarootsulisi lehelatakaid veel nii pea tuules ei värista aga see ei sega kopral oma lemmikpuu kallal maiustamist. Puude lehtimise eel on parim aeg kopra elupaikade ja toidulauaga tutvumiseks.

Harilik toomingas (Padus avium; Prunus padus L.; Padus racemosa) on varase lehtijana meie looduse laialt levinud esimesi kevadekuulutajaid. Vängelõhnaliste õiekobarate ilmumiseni on veel natuke aega – meie esivanematel on toomingate õitsemisaeg olnud märgilise tähtsusega, sest selle järgi määrati sobiv kartulipanekuaeg.

Harilik sarapuu (Corylus avellana L.) on oma varakevadise õitsemise juba lõpetanud ja põõsast ehtivad urvad uhkelt punase-pruunikirjud. Pähkliaeg on veel kaugel küll aga on lähenemas aeg kui aednikud sarapikus mütates hernekeppe lõikavad.

Pooppuu (Sorbus intermedia) on Eestis vähelevinud ja –tuntud tervelehine pihlakas, kes lehtib ja õitseb oma tuntud sugulasest hiljem. Tegelikult võib seda ilusat kompaktset puukest kohata üle Eesti kõige ootamatumates kohtades, sest ta talub hästi toksilist linnakeskkonda. Üks õite kuulus isend kasvab ka Reykjavikis olles Islandi suurim puu üldse.

Euroopa lehis (Larix decidua, Larix europaea, Pinus larix) ja selle hübridiseerunud vormid torkavad meie maastikupildis silma igal aastaajal – sügisel värvuvad võimsad võrad kuldseks ja kevadel ehivad raagus oksad end fuksiaroosade käbikeste ning kapsaussiroheliste okkatupsukestega.

Harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum) on aastaringselt üks igavesti vahva ja edev puu ning eks ta ole sellepärast ka tuntud ja armastatud. Hobukastani läikivad prisked kleepuvad pungad on juba avanemas ja mõnes tuulevaikses päikselises paigas piiluvad sealt välja pisikesed sõrmjad liitlehed ja õieküünla alge.

Harilik tamm (Quercus robur) pole veel kõikidest mullustest lehtedest raatsinud lahti lasta aga juba paisutab pisikesi ümmargusi tangutera sarnaseid pungi.

Meie rahvus- ja muistne pühapuu on just nagu me ise – mitte kõige kiirema reaktsiooniga ja kõige kirevama välimusega aga see-eest kuratlikult elujõuline ja vastupidav. 

Harilik vaher (Acer platanoides) on kevadise mahlajooksu juba ammu selja taha jätnud aga hurmavate õite, suurte lehtede ja “ninadeni” läheb veel natuke aega, kuid pakatavad pungad on juba paljulubavad.

Harilik saar (Fraxinus excelsior) on hiline ärkaja ja pole veel seda nägugi, et kevad käes oleks. Läheb veel tükk aega enne kui ilmuvad dekoratiivsed õiekobarad ja suured liitlehed. Aga mõni puu jääbki raagu, sest Eesti saarepuid on räsimas saaresurm, mõni puu saab külma ja saar ei talu ka keskkonnamürke ning vannub neile üsna lihtsalt alla.

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on rahva seas rohkem sügise- kui kevadekuulutajana tuntud puu või põõsas, sest vastu sügist punetama hakkavad rasked marjakobarad kuulutavad, et pikka pidu enam pole. Aga putukaid meelitava, kuid inimese jaoks üsna pelutava lõhnaga, õievahuni ja marjasaagini läheb veel terve igavik, sest praegu valmistub pihlakas alles oma hallikarvaseid pungi avama.