Seekord võtsin sihiks Õmma raba metsaonni, peas laias kaares siginevad mõtted-seosed. Üks neist varem mõeldud mõte viis jaapanlaste juurde, kes kasvatavad anumates bonsaisid – looduses kasvavate puude miniatuurseid vorme. Küll nemad võivad imestada, et meil kasvavad männibonsaid tohutult suurtel “põldudel” ja polegi poti sees. Kidura kasvu saavutamiseks ei saa väikesesse anumasse istutatud puu juurestik suureks kasvada ja seeläbi puudub piisavas koguses toitaineid kasvamiseks suureks puuks. Muidugi ei kasva Kuistlemma ega Õmma raba lagetatel männid poti sees aga tulemus on bonsaiga sama. Meie lagerabade turbapinnases on nii vähe toitaineid, et polegi vaja männikest bonsai saamiseks potti pista, puu ei suudagi toidunappuses suuri juuri kasvatada ja nii ta kängu jääb. Väike männike siin avaras rabas võib olla vanavanaisastki vanem ja raba ise näeb välja mitmeid põlvi ühtemoodi.  

Teine mõeldud mõte seostub Venemaaga NL-i ajast, kui filmiväntajatele Lenfilmist meeldisid väga Eesti maastikud. Just siin kuskil kahe raba piiril filmiti stseene 1880-date lõpus toimunud sündmustest Edela-Inglismaal Grimpeni külas Baskerville Hallis ning seda ümbritseval nõmmel ja rabal. Filmi pealkiri oli “Sherlock Holmsi ja doktor Watsoni seiklused: Baskerville’ide koer”. 

Kolmas mõtteseos laiast maailmast tekkis, kui kõndisin vana turbavälja servas oleva kraavi kaldal. Polnud enam palju minna laudtee jäänusteni, mille aimatav veealune kulg juhatas hiljem metsaonnini. Juba olingi nähtud piltide abil USA-s ja Norras, presidendikandidaadi Donald Trumpi soengut piidlemas ja Tromsø lähedal asuva hiljuti kuulsaks saanud parukapõllu piltidest meeli värskendamas. Siin, Õmma rabas, on ka meie oma parukapõld, osad juba õitsemagi läinud. Varakevadised kuivanud lehtedega tupp-villpea mättad meenutavad tõepoolest parukaid. 

Mida lähemale metsaonnile, seda kõrgemad on männid. Üksildases paigas torniga onni lävepakul istuja näeb tümade kallastega Lao rabajärve, mis on kantud ohvrijärvena Eesti Maavalla koja hiienimistusse. Järve kaldalt saab nüüd kevadelgi möödunudaastaseid jõhvikaid maitsta. 

Õmma metsaonni ei vii sügavalt sissetallatud ja tähistatud rajad, sestap on see paik paras omaette mõtlemiseks-olemiseks ja segamatuks rabaelu jälgimiseks. Siin järvel elab sõtkapaar, kaldal tetrede pabulad… 

Tulge kummikutega juba õhtul hämaras ja vaadake selja taha, et hiiglaslik hiilgavate lõugadega peletis teid ei jälitaks.