Et praakeri tööpäev möödub lõviosas metsas, haagime end sappa RMK Edela regiooni praakerile Mark Kostõgovile, kelle tööpiirkond ulatub Keilast Dirhamini. Parasjagu on tal tööd käimas neljas paigas Läänemaal ja Lääne-Harjumaal. Kahes on käsil lage- ja kahes harvendusraie. Lisaks on mitmel pool juba lõpetatud lankidel puidukoorem vedu ootamas. Ühe niisuguse ülevaatamisest Riispere lähistel alustamegi.

Tegemist on mõnda aega tagasi raiutud haavapaberi puiduga. Muu materjal on juba ostja juurde ära veetud, kuid paberipuit on seni uut omanikku oodanud. „Aga miks on see materjal just paberipuiduks määratud?“ kerkib notte vaadates huultele küsimus. „Kas neist siis näiteks sauna lavalaudu ei saaks teha?“

„Ei saa,“ selgitab Mark. Nottidel on näha mädanikku, ka on osa neist üsna kõverad ning niisugustest kahjuks lavalaudu saagida ei ole võimalik. Küll aga kõlbab neist paberit toota ning edasi viibki nende tee Kundasse Estonian Celli, kes toodab haabadest puitmassi mitmetele paberitehastele.  

Mark võtab välja tahvelarvuti ja kontrollib rakenduses „E-praaker“ laojääki. „Autojuht, kes eelmisel nädalal muud materjali siit ära vedas, pani laojäägina hinnanguliselt kirja 13 tihumeetrit, kuid silma järgi on materjali rohkem,“ märgib ta. Täpsustuseks mõõdab Mark puiduvirna laiuse ja kõrguse, et arvutada õige puidukogus. „Logistikule on hästi tähtis, et kogused klapiksid,“ selgitab ta. „Logistik teeb vastavalt märgitud kogustele veoplaane ja kui need ei klapi, peab ta veoplaani ringi tegema, et puuduv kogus autole peale saada. Seepärast ongi oluline, et ma hoiaks neid andmeid maksimaalselt täpsena.“  

Mark saabki tulemuseks autojuhi silma järgi hinnatud prognoosist 3 tihumeetrit enam, 16. Selle arvu Mark laojäägiks märgibki ja tähistab programmis ära ka, et tal on ladu kontrollitud. Ühtlasi selgitab ta, mida tähendavad notiotstesse sinise värviga kantud tähistused 8T ja KL364 – esimesena mainitu tähistab haavapaberisortimenti, teisena mainitu on kvartali eraldiste järgi võetud laotähistus.  

Mark leiab virnast ka noti, mille küljes on jurakas oksaharu ning tõmbab sellele risti peale – paberiks see siiski ei sobi. „Minu ülesanne on kontrollida ka materjali kvaliteeti,“ täpsustab ta.  

Kuigi paberipuidu virn on mõned kuud metsaserval seisnud, ei ole Marki kinnitusel tarvis karta, et puit on hapuks läinud. Märjaga on notid pealt küll tumedaks tõmmanud, kuid seest ikka heledad ja piisavalt hästi säilinud.  

Kui ilmad on kuivad, maapind kannab ja roobaste tekkimise ohtu pole, varutakse raitööde käigus ka raidmeid – oksi ja latvu. Seda on tehtud ka selsamal Riisipere langil, kus need on pandud metsa äärde virna kuivama, kuniks peeneks hakitakse ja katlamajja veetakse - suurt osa Eesti kaugkütte katlamajadest köetaksegi hakkpuiduga.  

Sageli jäävad raidmed siiski raiesmikule, kus neid pannakse masinate liikumisteedele, et hoida pinnast liigselt tallamast.   

Raietöödel silm peal 

Järgmisena sõidame samuti Riispere lähedusse jäävale langile, kus on peagi raie algamas. Tavaliselt kuu-paar enne seda, kui tööks läheb, käibki Mark tööala looduses üle vaatamas.  

„Vaatan, kuhu saab materjali ladustada ja kui tihe on alusmets. Kui alusmets on väga tihe, nagu siin ongi, siis võib-olla ei olegi mõtet alusmetsa hakatata saemeestega maha võtma, vaid teha kogu töö ära giljotiiniga. Siia ilmselt tulebki giljotiin,“ osutab Mark ohtrate sarapuude ja kuivanud kuuskedega metsatuka suunas. Konkreetne koht läheb raiesse seetõttu, et kõrvalolevat karjääri laiendatakse. Tegemist on maa-ametile kuuluva maaga ning RMK-lt on tellitud laienduse tarvis raadamine. See tähendab, et plats tuleb täiesti puhtaks teha, kuna edaspidi siin mets enam ei kasva, vaid kaevandatakse kruusa. Koristatakse ka lamapuit, kuid tavapäraste raietööde puhul jääb see metsa – nende liikide jaoks, kes elavad surnud puudel.  

Edasi viib praakeri „reid“ Noarootsi, kus ligi pool sajandit tagasi külvatud ja üsna tihedas männikus on käimas harvendusraie. Seda tööd tehakse, et anda kasvamajäävatele puudele juurde ruumi ja valgust. Esimese järguna raiutakse välja umbes kolmandik puudest. Need on üpris peenikesed ja kui nende tüved on metsaserva kokku veetud, tekibki aeg-ajalt üles küsimusi, miks ometi nii peeneid puid maha võetakse. „Aga võetaksegi selleks, et kasvamajäävad puud saaks jämedaks kasvada – kui seda ei tehtaks, jääks kõik pikaks ja peeneks,“ selgitab Mark.  

Parasjagu käimasolevat tööd tehakse looduskaitse piiranguvööndis, teha tohib seda oktoobrist jaanuari lõpuni, kuna piirkonnas elab kaitsealune lind. Ent sügis-talvel teda kohal ei ole ning keskkonnaameti loal tohib raiet teha. Ka metsamehe vaatevinklist on sügisene aeg männikus tööde tegemiseks sobiv, sest tegemist on tugeva pinnasega metsaga ja pole karta roobaste teket. Päris jälge jätmata metsas töid teha siiski ei õnnestu, ka siis, kui pinnas on liivane ja üsna tugev. Kui masin ikka sihti mööda mitu korda edasi-tagasi liigub, siis jätab ta paratamatult jälje. Tööde lõppemisel tee tasandub mõnevõrra ning vajadusel silutakse üle, nii et aja möödudes ei tohiks see enam silma riivata. Mark osutab teisel pool sõiduteed kasvavale metsale, kus tehti harvendusraiet kaks ja pool aastat tagasi. Mingeid roopaid seal enam näha ei ole ja üsna tõenäoliselt läheb nii ka praeguse raiealaga. Tallamise vältimiseks laotatakse oksi ka masinate liikumise teedele.   

Igast puu osast ei saa palki 

Kes aga paneb paika selle, millist sortimenti – palki, paberit, kütet metsast lõigatakse?  

„Väljaraiutav sortiment kujuneb selle põhjal, mida on sealt langilt võimalik toota, aga ka piirkonnas müüa,“ kostab Mark vastuseks. Noarootsi langilt on näiteks tulnud suur hulk männilatti ehk peenpalki pikkusega 3,1 meetrit, valdavalt toodetakse sellest aiaposte. Paberipuidu osakaal on seetõttu oluliselt väiksem, paberipuidu järele ei ole praegu eriti ka nõudlust. Osa lõigatud puudest läheb sealt ka kütteks – kõik see, mida ei ole võimalik saagida ja mis ei sobi ka paberipuiduks – kõverad ja okslikud tüved, mädanikuga puud jms.  

Harvendusraiest saadav puit lähebki tavaliselt peenpalgiks, paberiks ja kõige kehvemad ka kütteks. „Karvased“ ladvad, mis Marki sõnul paberipuiduks ei sobi, kogutakse kokku hakkpuidu valmistamiseks. Niisamuti peenemad tüved, millest paberit teha ei saa.  

Harvendusraiel raiutaksegi välja teistest peenemad ja kasvus allajäänud puud, mis kõrgust ja jämedust nagunii koguda ei suuda.  

„Pärast valgustusraiet, mida tehakse kuni 20-aastases metsas, jääb kahe puu vahe umbes nii laiaks, et inimene ulatub käsi laiali sirutades napilt tüvedeni puutuma, kuid pärast harvendust jääb see vahe juba märksa laiem,“ selgitab Mark, kui hõredaks piltlikult väljendudes metsa võetakse. Kui puu valgust ja kasvuruumi juurde saab, hakkab võra ka peagi laiemaks kasvama ning tüvi läheb jämedamaks.  

Noarootsi töödega on kõik tipp-topp ning järgmisena seame suuna poolsaarelt välja Tusari poole, kus on käimas lageraie. Pilt laoplatsil on võrreldes harvendusraie langiga sootuks teine – virnas on jämedad puud, mis suuremalt jaolt on lõigatud palgiks. „900 tihumeetrine lank ja pea 700 tihumeetrit tuli palki,“ selgitab Mark. Palk on kõige väärtuslikum metsamaterjal, mis kulub ära nii majaehituses kui ka mööblitööstuses. Selle materjali väljatuleku nimel reeglina metsi kasvataksegi. „Küpses, hästi hooldatud metsas ongi palgi osakaal suurem kui muul sortimendil,“ tõdeb Mark, lastes silmal ilusatel jämedatel palkidel puhata. Siit saab materjali palkmaja ehituseks, usteks, akendeks, voodrilauaks, prussideks, nii et sisuliselt kestab puu eluiga veel pikki aastaid.  

Raietööde korraldamisel on hästi oluline ka, missuguseks tööala jääb. Inimese silmale on oluline, et roopaid näha poleks, looduse seisukohast on aga oluline rakendada võtteid, et leevendada lageraie mõju. Selleks jäetakse langile alati kasvama säilikpuid. Riigimetsas jäetakse säilikpuud kasvama grupiti koos alusmetsaga, nii et keset lanki säilib tükike puutumata ala ja kokkuvõttes ei ole muutus nii ekstreemne kui hajali säilikpuudega langil. See on vajalik tundlikele liikidele, nt mõnedele sammaldele ja lindudele. Niisamuti toimitakse juba harvendusraiet tehes – vähemalt üks metsaosa säilitatakse ega raiuta seda paika hõredamaks.

Niisuguse koha valivad välja saemehed, kes enne harvendus- ja uuendusraiet alusmetsa maha võtavad ja keda on koolitatud langil põnevaid kohti otsima. „Seal võiks olla võimalikult palju erinevaid puuliike ja võimalikult palju alusmetsa – noori puid ja põõsaid ning ka pinnavorm võiks ümbritsevast erineda – sulglohud, kõrgemad kohad, kivikülvi koht,“ selgitab Mark Vanaküla lähedal asuval langil, kuhu oleme oma ringkäigul välja jõudnud. Säilikpuude grupis on mõni puu ka värviga tähistatud – seda tehakse selleks, et harvesterijuht hämaras õiget kohta näeks.  

Mis hetkel praaker saab öelda, et nüüd on ta konkreetsel langil oma töö lõpetanud?

„Minu töö lõpeb siis, kui kõik raiutud materjal on laost ära veetud,“ kostab Mark vastuseks. Kuigi sel hetkel, kui kogu puit on metsast langi servale veetud, hakkab vedu korraldama logistik, jääb praaker ikkagi laoseisu jälgima, kuniks kogu puit on oma sihtpunkti jõudnud.