Baasiks oli meil Östersundi asula, kus meid võtsid vastu merebioloog Elin Götzmann, insener Anna Rost ja peapraktik ning ökoloog Pierre Samuelsson. Esmalt saime pilvisel-vihmasel oktoobrikuuhommikul tubase ülevaate taastamistööde läbiviimise protsessist Rootsis ning tutvustuse kolmest suuremast projektist, mis on osaliselt Jämtlandi läänivalitsuse hallata ja teevad omavahel koostööd:

1. Rivers of LIFE
2. Ecostreams for LIFE
3. Triple Lakes

Edasi liikusime sombust ilma kartmata õue ellu viidud töid vaatama.

Triple Lakes  

Esimese objektina tutvustati meile Triple Lakes  projekti raames taastatud Billsta jõge. Tegemist on 4,4 km pikkuse jõega, mis ühendab kahte suurt järve: Näkteni ja Storsjöni. Näkteni järv on osa Natura 2000 võrgustikust ning Storsjöini järv on joogivee reservuaar ümbruskaudsetele linnadele ning omab olulist puhkeväärtust kohalikele. Kohalik energiatootja Jämtkraft AB toodab Billsta jõel 6-7 GWh elektrit aastas, kasutades selleks jõele ehitatud kolme hüdroelektrijaama. Billsta jõel on kõrge elupaigaline väärtus jõeforellile, kelle ränne kahe järve vahel oli varasemalt paisude tõttu takistatud. Parandamaks olukorda viidi aastatel 2016-2017 läbi mitmeid tegevusi (joonis).

Palgiparvetamise mõju ja taastamistööd 

Teisel päeval oli rõhk palgiparvetamise tõttu tugevalt muudetud jõgede taastamistöödel. Palgiparvetusest ja selle mõjust Rootsi jõgedele on meie blogis kirjutatud varemgi. Tegu oli omal ajal üliolulise majandusharuga ning tehti kõik, et palkide parvetamine kulgeks võimalikult kiiresti ja sujuvalt. See tähendas jõgedest kivide, puunottide ja kõige muu voolu takistava väljatõstmist, jõgede sirgemaks ja kitsamaks muutmist ning kaldakindlustuste rajamist voolu suunamiseks. Kui varasem looduslik jõekeskkond toetas rikkalikku taimestiku, putukate ja loomade mitmekesisust, siis muutuste tagajärjel kadusid mosaiiksed looduslikud elupaigad nii jõe sees kui kaldavööndis ning muutus veerežiim. Aeg, mil palkide transport kolis ümber maismaale, tekitas juurde uusi probleeme. Puidu liigutamiseks punktist A punkti B ehitati tihe teedevõrgustik, mille tulemusel rajati hulganisti truupe ja teetamme, mis omakorda kujunesid takistusteks vee-elustiku rändeteedel.  

Lõunaks juhatati meid projekti Rivers of LIFE näidisalale Gråssjön piirkonnas. Näidisalale viitas vaid väike tagasihoidlik sildike maantee ääres, ent kitsas metsarada viis meid Eesti mõistes siiski suure ja laia jõe kaldale keset metsa, kuhu oli rajatud väike katusealune matkajatele ning platvormid selleks, et tehtud taastamistöid paremini ja lähemalt vaadelda. Vahva oli see, et platvormidele olid paigaldatud infotahvlid nii tööde läbiviimise, nende vajaduse kui ka liikide tutvustamiseks.

Peamiselt näevadki tööd ette varasematel aegadel jõest välja tõstetud kivide tagasipaigutamist jõesängi, ent vahel ka jõevee suunamist vanasse voolusängi. Lisaks taastatakse ja luuakse tingimused kõdupuidust sõltuvatele organismidele, näiteks samblale ladinakeelse nimega Scapania carinthiaca. Samuti taastatakse sobivates jõelõikudes ebapärlikarbi populatsioone.

Samal ajal kui meile vaateplatvormidel ekskursiooni läbi viidi, süüdati lõke ning ninna imbus pannkoogi lõhn. Nimelt pakuti lõunaampsuks traditsioonilist Rootsi metsamehe lõunat „kolbulle“, mida ehk kunagised palgiparvetajadki tööpostil olles sõid. Meie mõistes oligi tegu suitsulihaga pannkoogiga, mis koosnes õlist, jahust, veest ja soolalihast.

Õppetunnid 

Eelkõige jäi meile silma rootslaste suundumus vaadata jõe taastamist tervikuna ja võimalikult looduslähedasena. Projektlahenduste viimistlemisel välditakse tehislikkust – näiteks ei ehitata kaldakindlustusi, kus maakivid on ritta seatud ning kivid proovitakse jõesängi paigutada nii, et ei tekiks inimsilmale nähtavat korrapära. Väga suurt rõhku pannakse ka kaldavööndi taastamisele, et ala toetaks hiljem piirkonna biotoopi ja erinevaid organismirühmi. Huvitav praktika on see, et ka need puud, mis tööde raames tuleb juurida, lisatakse jõkke, et seda mitmekesistada ja luua täiendavaid elupaiku.  

Terminit “tervikuna” tuleb aga siinkohal täpsustada, sest arvestada tuleb Rootsi arvukatele jõgedele rajatud paisudega ning hüdroenergiajaamade tihedusega. Rootsi hüdroenergia potentsiaal on sadu kordi suurem kui Eestis, mistõttu tehakse taastamistööd nendes limiteeritud jõelõikudes või mitme paisuga eraldatud lõikudes, kus seda majanduslikust aspektist vaadatuna on võimalik teha ning kus on samas ökoloogiline potentsiaal suurim.

Üks positiivne üllatus meie jaoks oli ka see, et enamustel LIFE projektidel olid eestvedajateks ja projektide juhtpartneriteks kohalikud läänivalitsused, kuhu olid kaasatud ka juba metsaettevõtted ja teised seotud osapooled. Lisaks ka asjaolu, et taastamistööd viiakse ellu ikkagi ekspertide arvamus- ja kogemuspõhiselt. Paljud väiksemad tehiskärestikud ja ka jõgede taastamistööd tehakse ilma otsese projekteerimistööta ning kivide paigutamine jõkke koos vajalike kõrgusandmetega on “käsitöö”, mida tehakse peamiselt koos ekskavaatori kopajuhiga, vajadusel mitu nädalat järjest arvestades seda kuidas veevool ise kärestikku kujundama ja “otsima” hakkab.  

Välja saab tuua ka selle, et eramaad on seotud kohaliku kohtusüsteemiga, mis tähendab, et projekti eestvedaja või partner taotleb tööde teostamiseks eramaadel luba kohtuotsuse kaudu, See tähendab ka seda, et kohtuotsusega koos väljastatakse vajalikud keskkonnaalased tingimused tööde teostamiseks, mis üldjuhul on kirjeldatud juba projekti eestvedaja või eksperdi poolt eelnevalt koostatud taotlusesse.  

Päris üks-ühele aga nende taastamispraktikaid meile üle ei saa tuua. Rootsi piirkondades, kus põllumajanduse osakaal väike, on jõgede taastamistöö „kergem“, kuna masinatega liikumisel pole piirangud nii suured. Jõgede kivised põhjad lubavad masinatel hoogsamalt tegutseda, seejuures jõepõhja ja kaldaid kahjustamata, mis Eesti liivasel-savisel pinnasel oleks võimatu. Lisaks asuvad enamik põhjapoolsemate läänivalitsuste halduses olevad taastamisalad inimasustusest pigem eemal ja keerulisi konfliktikohti maaomanikega on seetõttu vähem. Taastatavate alade paiknemine asulatest ja teedevõrgustikust kaugel toob aga kaasa muud raskused või annab põhjuse kasutada mugavusi - kui meie siin, Eestis, koelmualasid loome, tuuakse kruus masinatega mööda maad, rootslased aga veavad enda materjali kohale helikopteriga. Vastukaaluks nägime muidugi ka ühte asulas paiknevat taastamisala, kus jutu kohaselt kohalik kogukond rääkis projektlahenduse puhul positiivselt meelestatult kaasa ja naudib uut kaldaala ja jõge täiel määral.  

Kokkuvõtvaks mõtteaineks anti meile teele kaasa näiline mõõtkava, mille kohaselt suudavad kolleegid Jämtlandi läänivalitsusest taastada aastas ca 35 km vooluveekogusid. See tähendab, et tööd jaguks neile veel 300-ks aastaks.  

Välislähetus rahastati projekti LIFE IP CleanEST vahenditest (LIFE programmi rahastusleping nr LIFE17 IPE/EE/000007). LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamisele. Projekti rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE programm ja Eesti riik.