Üldise avaliku arvamuse järgi tõstis kindlustunnet uue raha vastu tõsiasi, et Eesti krooni tagatiseks on meie mets. Selline visa arusaam püsib paljuski ka tänasel päeval, kuigi tõde ei ole nii mustvalge ning meie metsa roll krooni tagamises oli palju väiksem, kui üldiselt arvatakse.

Vaese riigi mured

Oma raha kiireks käibelevõtuks algasid tõsisemad ettevalmistused 1992. aasta algul. Tiit Vähi saamisega peaministriks eraldati valitsuse poolt soliidne summa kroonide trükkimiseks ning asuti looma seadusandlikku baasi. Probleeme jagus aga enam kui küll, neist tõsisem oli krooni kattevara küsimus. Üldjuhul on iga käibeloleva valuuta usaldusväärsus millegagi tagatud ning tavaliselt on selleks riigi keskpanga kulla- või valuutareserv. Noorel ja vaesel riigil polnud seda aga kuskilt võtta. 1940. aastal oli Eesti Vabariigil Suurbritannia, Rootsi ja USA pankades valuutavaru, mida Nõukogude Liit pärast Eesti okupeerimist endale nõudis. Tegelikult õnnestus venelastel kätte saada vaid osa Rootsi deponeeritud kullast, Suurbritannia ja USA pankadesse jäi Eesti kuld alles. Selle kiire kättesaamine tundus aga antud hetkel enam kui kaheldav. Üheks võtmeteguriks oli Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) vastuseis Eesti rahareformile, kuna nende hinnangul oli Eesti majandus oma raha kasutuselevõtuks liiga nõrk.

Appi tõttab riigimets

Kuna tollase Eesti Panga presidendi Siim Kallase eestvõttel võeti kindel seisukoht, et hoolimata IMF-i vastuseisust rahareformi edasi ei lükata, tuli hakata otsima alternatiivseid võimalusi krooni kattevara leidmiseks. Võimalusi väga palju ei olnud ja peagi jäi neist sõelale vaid kaks – kas fosforiit või mets. 23. jaanuaril 1992 Riigikogu eelkäijas ehk Ülemnõukogus toimunud tulisel arutelul jäeti fosforiit kiirelt kõrvale. Kuid ega metsa krooni kattevaraks kinnitamisega lihtsalt läinud. Eesti Pank oli välja arvutanud, et krooni tagamiseks oleks vaja umbes 150 miljoni dollari suurust reservi. Jutt käis ca 8000 hektari suurusest metsamaast, mille alusel sõlmida leping välispankadega, et need looks sellise tagatise põhjal krooni garantiifondi. Peamine saalis kõlanud hirm oli, et krooniga midagi juhtub ning Eesti metsad raiutakse lagedaks. Samas oli ka risti vastupidiseid seisukohti. Näiteks Kaido Kama tundis muret, et kui need nn „kroonimetsad“ meie metsamajandusest välja arvata, tekib puidutööstusel toormepuudus. Tollane aastane raiemaht ulatus napilt 2 miljoni tihumeetrini ning oleks sel juhul veelgi vähenenud.

„Kroonimetsad“ valitakse välja

Siiski võttis Ülemnõukogu 59 poolthäälega vastu otsuse „Eesti Vabariigi valuutareservi kohta“. Metskondadel tuli langid välja valida ning anda need Eesti Panga bilanssi. Kokku anti „kroonimetsadeks“ 4031 lanki kogupindalaga veidi üle 14 tuhande hektari. Valitud lankide asukohad varieerusid suuresti piirkonniti. Suurem osa valiti Eesti lõunapoolsest osast ja Virumaalt, samas kui Lääne- ja Harjumaalt läks „kroonimetsadeks“ üsna napilt metsa. Lanke oli lubatud valida II grupi majandus- ja haljasvööndi majandusmetsadest. Enamikul lankidest kasvasid mänd ja kask, vähem oli kuusikuid. Kõikide lankide kohta tuli täita formularid takseerkirjeldustega ning lisada skeem. Eraldi lankide tähistamist looduses ei nõutud. Tegelikkuses polnud kellelgi täpset aimu, kui palju väljavalitud mets tegelikult väärt oli. Leping lankide korrashoiuks, arvestuseks ja järelevalveks sõlmiti Eesti Panga ja Eesti Metsakorralduskeskuse vahel alles 1996. aasta 1. märtsil. Metsade hindamist nõudis Eesti Panka auditeerinud mainekas Briti firma Coopers & Lybrand. Tehtud tööd näitasid, et tegelikult oli „kroonimetsade“ rahaline väärtus pea kolmandiku võrra väiksem kui planeeritud 150 miljonit dollarit.

Segane järelmäng

Tegelikult Eesti mets kunagi otseselt krooni kattevara ei taganud. Vahetult enne rahareformi ehk mais 1992 õnnestus Eestil saada tagasi välispankades olev kullavaru ning krooni konverteeritavus tagati sellega. Audiitorite soovitusel jäid metsad seisma Eesti Panga bilansivälisele arvele. See pealtnäha tähtsusetu otsus tekitas aga mõni aasta hiljem suure tüli valitsuse ja Eesti Panga vahel. Nimelt kui Eesti Pank hakkas likviidsuse tõstmiseks müüma oma kullavarusid, et asendada need erinevate võlakirjadega, lahvatasid süüdistused, et pank on omatahtsi müünud maha ka tema kasutuses olevat metsa. Kuigi selgus, et nii see ei ole, hakkasid järjest enam levima arvamised, kas pangal on ikka vaja metsa omada. Kuna selleks ajaks oli suure pauguga lõhki läinud mitu kommertspanka ja tuhanded jäänud ilma oma hoiustest, küpses Eesti Pangal plaan muuta tema kasutuses olev mets hoiuste tagamise kattevaraks. Ettepanek ei leidnud aga toetust ei rahandusringkondades ega ka Riigikogus. Läks hoopis vastupidi. 2. juunil 1997 tunnistas Riigikogu kehtetuks Ülemnõukogu määruse Eesti Pangale metsatagavara andmise kohta ning „kroonimetsad“ läksid riigimetsa haldusalasse tulundusmetsadena tagasi.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kuigi mets Eesti krooni kattevara kunagi otseselt ei taganud, oli sellel siiski tugev psühholoogiline tähendus ning suurendas kindlasti rahva usaldust oma raha vastu. Müüt sellest on aga jäänud ja kestab ilmselt veel pikki aastaid edasi.