Linn on tinglik ja kunstlik mõiste, mets on aga nii või teisiti kõikjal. Mets ületab aega ja ruumi, sidudes meid kõiki ühte nähtamatute niitidega, mis läbivad maad ja õhku ning tungivad kõikjale, isegi linna südamesse.

Näiteks võib mõne seeneliigi niidistik katta maa all mitmeid hektareid, nende eosed aga lennata õhus kilomeetrite kaugusele. 

Suundudes RMK Tallinna kontorisse suurepärase raamatu „Sada aastat metsa lugu“ esitlusele, mis on nüüd välja antud ka vene keeles, astusin juhust kasutades tee peal sisse Loodusmuuseumisse, kus just neil päevil oli tavapärane sügisene seenenäitus. Seal pakkus mulle peale suure koguse eksponaatide – meie metsade mitmesuguste seente – erilist huvi üks neist, mis ei kasva meie juures loomulikes tingimustes, küll aga kultuurvormina nagu ka šampinjonid ja servikud.  

See seen on šiitake: hea söögiseen, mida kasutatakse palju hiina, korea ja jaapani köögis. Idamaadel arvatakse, et sellel seenel on ka palju raviomadusi. 

Šiitake kasvab enamasti laialehistel puudel (šia või sia – nii kutsutakse idamaades kasvavat puud, mis on sarnane meie kastani või tammega), kuid kõige sagedamini kasvatatakse seda kändudel või spetsiaalses substraadis, kuna nii idamaades kui mujal maailmas süüakse neid seeni tohututes kogustes suurepärase maitse ja kasulike omaduste tõttu.

Kultuurvormina kasvatatakse šiitaket ka Eestis. 

Loodusmuuseumist lahkudes, mõtiskledes seente raviomaduste ja nende kasvatamise meetodite üle, meenutasin, et šiitakel on üks meie metsades kasvav sugulane – kollane hammaslehik.  

Hammaslehik on küll šiitake sugulane, kuid erinevalt sellest eelistab kasvada okaspuudel, aga ka vanal tarbepuidul, näiteks aedadel, postidel ja liipritel. Noor hammaslehik on söödav, seda võib praadida, soolata ja marineerida. 

Kui vaadata kollase hammaslehiku välimust, siis pole kahtlustki, et tegemist on tõepoolest šiitake sugulasega. 

Šnelli pargis kõndides mõtlesin šiitakest ja hammaslehikust ning oleksin kümmekond meetrit enne RMK kontorit peaaegu komistanud maha saetud vanade pajude üleni noorte seentega kaetud suurtele tüvedele. Need seened olid väga sarnased šiitakega, üksnes kübarate värvus oli teistsugune. 

Alguses tundus, et see on samuti hammaslehik, kuid noorte seente kuju ja tõsiasi, et need kasvasid pajutüvedel, mitte okaspuudel, pani mind teatmikke sirvima. Selgus, et need on haava-ebamamplid, mis kuuluvad hoopis teise, nimelt värvikuliste sugukonda. 

Haava-ebamampleid ei kohta metsas sageli, linnas on seda ehk tõenäolisemgi näha, kuna see seen eelistab vanu papleid ja pajusid, mida on tavaliselt palju just linnaparkides.  

Haava-ebamamplid näevad välja isuäratavad, ka lõhn on meeldiv ja need seened pole mürgised, kuid viljaliha kibeda maitse tõttu, mis on omane mitmetele teistelegi selle perekonna seentele, pole siiski tegemist söögiseenega. 

Neil päevil võib mitmesuguseid mampliliike sageli kohata nii metsas kui linnas – sügis on paljude puuseente jaoks kõige aktiivsem aeg. Üks kõige levinum sellest perekonnast on soomusmampel.  

Soomusmamplit nimetavad mitmed allikad madala kvaliteediga söögiseeneks, teised seevastu väidavad, et see seen ei kõlba süüa kibeda maitse tõttu.  

Mis aga olulisim, mitte ükski mampel pole mürgine, seepärast võib eelnevalt korralikult kupatades proovida neid soolata või marineerida – kuid kas sellel on mõtet, kui metsas jätkub teisigi, häid seeni? 

Linnas kohtab mampleid sügisel kõige sagedamini kaskedel ja haabadel. 

Kaugelt köidab oma ereda värvusega pilku leekmampel. Seda fotogeenset seent on kõige parem pildistada. 

Ja veel üks ere eksemplar fotosalve – sinivärvik, mis on andnud nime tervele värvikuliste sugukonnale. Sinivärvik kasvab väikestes, paarist-kolmest seenest koosnevates rühmades, sügisel kohtab seda seent üsna tihti. 

Pärast kupatamist on see täiesti söödav seen.

Kuid mulle tundub, et pildi peale sobib sinivärvik ikkagi paremini kui söögilauale. 

Kui aga siiski tahaks seeni just puu otsast korjata, siis pole nende hulgas paremat ega maitsvamat kui harilik külmaseen! Külmaseente esimene laine sai septembri keskpaiku juba läbi: kahjuks arenevad need seened liiga tormiliselt, mõne päevaga jäävad neist puudele ja kändudele üksnes tuhmid mädanenud nartsud.  

Külmaseened ei tunne nädalapäevi – kui seened ilmusid välja esmaspäeval, siis nädalavahetusel pole enam mõtet neid otsima minna. 

Ja siiski on lootust, et nädala-paari pärast saab soodsa ilma korral taas korjata tõelisi põhjamaiseid külmaseeni. Seda hetke ei või enam mööda lasta – järgmised külmaseened ilmuvad välja alles tuleval sügisel. 

Oktoobrikuu esimestel päevadel on suurepärane ilm, seepärast otsustasid külmaseened, et aeg pole raiskamiseks ja ilmusid taas massiliselt kändudele ja puudele, nii et eelseisval nädalavahetusel võib neid suurepäraseid seeni saada mitu korvitäit. Kõik metsa külmaseenele!

Ärge laske sügist mööda!