Tekst: Veiko Eltermann, RMK metsakorraldusosakonna juhataja
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Eesti metsade olukorrast rääkides kõlab sageli murelik tõdemus, et vanu loodusmetsi on järel vaid 2 protsenti meie metsamaa pindalast. Sellest tõdemusest on hakanud tasapisi kujunema oma elu elav kivisse raiutud teadmine, mille lühemaks kohandatud versioonis on kaotsi läinud sõna „loodus“ – räägitakse lihtsalt vanade metsade kahanemisest 2 protsendini. Kui vana on aga vana mets ning miks peaks vana mets olema tehis- ja mitte loodusmets?


Viimati tõstatas vanade metsade vähesuse temaatika Eestimaa Looduse Fondi juht Tarmo Tüür, kes Eesti Ekspressis ilmunud loos „Riigimetsa restart“ sõnas järgmist: „Loodusmetsa
on järel veel vaid 2 protsenti Eesti metsadest, kuid endiselt pole seda lõpuni kaardistatud ja kaitse alla võetud. Väga napp on info loodusväärtustest majandatavas metsas.“ Vaatame, kuidas need sõnad tegeliku eluga kokku sobivad.

Näitajal „2 protsenti“ on väga konkreetne allikas: aastaraamatus „Mets 2018“ olev tabel „Metsamaa pindala looduslikkuse klassides“ (lk 222, tabel 9.1.5). See ütleb, et primaarset metsa on Eestis 724 600 ha (31,1 protsenti), millest loodusmetsa on 46 700 ha ja mis moodustab 2 protsenti metsamaa pindalast. RMK maadel leidub sellist loodusmetsa 37 700 ha ehk 3,5 protsenti. Andmed pärinevad 2018. aasta statistilisest metsainventuurist (SMI).

Primaarseks loetakse metsa, mis on looduslikult uuenenud kohalike puuliikidega ja kus selged majandustegevuse jäljed puuduvad. Loodusmets peab aga vastama neile kriteeriumitele:

• puistu on eriliigiline ja erivanuseline; põhipuuliikide iga erineb vähemalt 2 vanuseklassi ulatuses (lehtpuu 20, okaspuu 40 aastat) või suhteliselt ühevanuselise puistu puhul peab I rinde okaspuude keskmine vanus ületama 100, lehtpuude vanus 80 aastat;
• vana metsa häiludes või omaette rindes kasvab noori puid;
• lamapuid ja surnult seisvaid puid on vähemalt 5 protsenti kasvavate puude arvust; tugevasti kõdunenud lamatüved moodustavad kas 1/3 kõigist lamatüvedest või leidub neid proportsionaalselt keskmiselt kõdunenutega või moodustavad keskmiselt kõdunenud tüved vähemalt 50 protsenti kõigist lamatüvedest;
• raiejälgi pole võimalik tuvastada või on tegemist üksikpuude raiega, mis ei ole mõjutanud puistu liigilist koosseisu.

Paljude kitsendustega valim
Kui nimetatud 2 protsenti on väga konkreetne kvantitatiivne ja vormilt objektiivne näitaja, siis edasi on kõik subjektiivne. Kas üle 100-aastane okaspuu- ja üle 80-aastane lehtpuumets peab siis olema erivanuseline või mitte? Kui vanas männikus jääb kümne puu puurimise tulemusel vanusevahemik 35 aasta piiresse, kas siis ei ole see loodusmets või peaks veel puurima? Kui palju peab vana metsa häiludes või omaette rindes olema noori puid? Kas 80-aastane kuuse teine rinne 200-aastases männikus tuleb arvesse või peab olema noor järelkasv? Eriti keeruline on tugevasti kõdunenud ja keskmiselt kõdunenud lamatüvede suhte määramine ning arvamine, kas 30 aastat tagasi tehtud üksikpuude raiumine on mõjutanud puistu liigilist koosseisu või mitte. Kui raiejäljed puuduvad ning ka lamapuuga on kõik korras, kuid vana metsa häiludes pole piisavalt noori puid, kas siis polegi see vana loodusmets, kuigi vanus ületab näiteks 200 aastat? Kas siis on muudetud primaarne või poollooduslik mets? Arvestades SMI proovitükkide paiknemist, saadakse 46 700 ha pindala hinnang 54 proovitükiga aastas ehk keskmiselt 3,6 hinnangut maakonna kohta. Kui me oleme seadnud ühele valimile nii palju kitsendusi, siis saabki tulemus olla vaid väga väike.

Jätame SMI korraks kõrvale ja võtame ette RMK metsade andmebaasi. Vaatame alustuseks, kui palju on RMK hallatavates metsades üle 100-aastaseid okaspuu- ja üle 80-aastaseid lehtpuumetsi.


Selgub, et okaspuuenamusega metsi keskmise vanusega üle 100 aasta ja lehtpuuenamusega metsi keskmise vanusega üle 80 aasta on RMK metsades kokku 18,3 protsenti metsamaa pindalast, seejuures 11,7 protsenti paiknevad rangelt kaitstavates metsades.

Kuidas on aga takseerandmetes kajastatud vanade loodusmetsade määratlemise kitsendused? Metsade eraldiseviisilise inventeerimise käigus üritatakse igale puistuelemendile määrata keskmised näitajad, sh keskmine vanus. Kui esinevad selgelt eristuvad põlvkonnad, saab need kirjeldada eraldi puistuelementidena. 20–30-aastase vanusevahemikuga ühe liigi puud kirjeldatakse üldjuhul ühes puistuelemendis. Tihtipeale on tegemist sujuva vanusevahemikuga. Nooremad puud kirjeldatakse teises või järelkasvu rindes alates teise rinde täiusest 10 protsenti või järelkasvu puud alates arvust 500 tk/ha. Lamapuu hinnanguline tagavara pannakse kirja, kuid lagunemise astmed mitte. Andmed raiete kohta on olemas, kuid nende jälgede tuvastatavus mitte. Seega pole mõtet andmebaasist kitsendusi pärida, need andmed üldjuhul puuduvad.

Inventuurile 378 inimaastat
Võtame nüüd ette vanade loodusmetsade erakorralise inventuuri. Hetkel on RMK-s tööl 63 metsakorraldajat ja 190 000 ha metsamaa inventeerimiseks kuluks meil umbes 1,5 aastat. Kuid vanade loodusmetsade inventuur ei läheks nii libedalt. Vanuselise erinevuse tuvastamiseks tuleks ühel eraldisel puurida vähemalt 20 puud, milleks kulub koos aastarõngaste lugemisega minimaalselt 1,5 tundi, seejuures on vaja lehtpuu puursüdamikke keemiliselt töödelda, et aastarõngad oleksid loetavad. Kui on tegemist näiteks viie koosseisupuuliigiga, siis 20 puust ei piisa. Vähemalt pool tundi kulub lamapuu ja selle laguastmete hindamisele, raiejälgede otsimisele ning teise rinde ja järelkasvu kirjeldamisele, kokku seega kaks tundi. Seda on paraku neli korda rohkem kui tavapärase takseerimise ajakulu. Seega kuluks vanade loodusmetsade inventuuriks 378 inimaastat. RMK jõududega tuleksime toime kuue aastaga eeldusel, et tavapärane metsakorraldus seni ootaks. Ehk siis tegemist on täitmatu unistusega, mille eesmärgiks seadmisega kütaksime päevast päeva oma rahulolematust.

Kui SMI annab vanade loodusmetsade pindalaks riigimetsas 37 700 ha ja vaid vanusekriteeriume arvestades on tulemuseks 190 000 ha, siis tekib küsimus, kas 153 300 ha vanu metsi on tõepoolest nii rikutud ja üheülbalised, et need kuidagi vanaks loodumetsaks ei klassifitseeru, seda isegi mitte 120 863 ha rangelt kaitstavates vanades metsades. Kõik need ju ei ole eile range kaitse alla võetud. Kui oletada, et rangelt kaitstavatest metsadest vastavad vana loodusmetsa kriteeriumitele vähemalt pooled, majanduspiirangutega metsadest kolmandik ja majandatavatest metsadest veerand, saame tulemuseks ligi 80 000 ha, mis on 7,7 protsenti metsamaa pindalast. Ülejäänud 110 000 ha vanu metsi on aga jätkuvalt suurepärane keskkond mitmekülgseks olemasolevaks ja kasvavaks elurikkuseks.

Vääriselupaiku inventeeritakse hoolega
Kuidas seda kõike arvestades suhtuda Tarmo Tüüri väitesse, et loodusmetsa on järel veel vaid 2 protsenti Eesti metsadest, kuid endiselt pole seda lõpuni kaardistatud ja kaitse alla võetud. Samuti leiab ta, et väga napp on info loodusväärtustest majandatavas metsas. Väidetu põhjal tekivad eeskätt järgmised küsimused: kes ja millal alustas 378 inimaastat kestvat inventuuri või kaardistamist, mille olemuse kirjeldus koosneb 637 tähemärgist? Kuidas saab mingi asi olla lõpetamata, kui seda pole alustatudki? Ja miks peaks sellise inventuuri ette võtma, kui on olemas Keskkonnaministri vääriselupaiga klassifikaatori, valiku juhendi ja kaitse korraldamise 12-leheküljeline määrus, millele lisandub 5 lehekülge tunnusliikide nimekirju. Kas vääriselupaigad on midagi sellist, millel puudub igasugune kokkupuude loodusmetsadega?

Vääriselupaik Hiiumaal. Foto Kaupo Kikkas 

Vääriselupaiga inventeerimise ankeedilt leiame bioloogiliste näitajate alajaotusest sellised tunnused nagu erivanuselisus esimeses rindes, ebaühtlane täius ja struktuur, lamapuit erinevates lagunemisastmetes, järgneb kümne veeruga tabel õõnsuste, tüügaste ja mahalangenud puude kirjeldamiseks ning 16 veeruga tabel seisvate bioloogiliselt vanade surnud ja elusate normaalmõõtmetega, kängunud, päikesele avatud ja lagedal kasvanud puude kirjeldamiseks. Seda infot on kordades rohkem, kui vanade loodusmetsade tagasihoidlikes kriteeriumites. Vääriselupaigad kirjeldavad vanadest loodusmetsadest märksa laiema valiku metsi, kuid hõlmavad täielikult ka neljast punktist koosnevad loodusmetsade kriteeriumid.

Kuidas saab info olla väga napp loodusväärtustest majandatavates metsades, kui RMK on ette võtnud 46 000 ha majandatavaid ja 9000 ha majanduspiirangutega metsi hõlmava vääriselupaikade inventuuri? Tänaseks on inventuurist üle poole tehtud. Alates 2017. aastast on juurde tehtud ligi 6000 ha uusi vääriselupaiku, pärast mida pole need metsad enam majandatavad, vaid rangelt kaitstud. Eelvaliku inventeerimata osal on majandamine inventuuri lõpuni peatatud.

RMK rangelt kaitstavate metsade pindala on praegu (10.07.2020 seisuga) 305 000 ha (29% metsamaast). Viimase poole aastaga lisandus 5000 ha. (Tänaseks on rangelt kaitstud riigimetsa pindala veelgi kasvanud. 9.10.2020 seisuga on see juba 312 827 ha ehk 30,2% metsamaa pindalast.) Nende metsade avastamata loodusväärtused ootavad pikisilmi loodusuurijaid. Majanduspiirangutega metsade pindala (piiranguvööndid, hoiualad) on 77 000 ha (7% RMK metsamaast). Neis metsades tehakse uuendusraieid umbes 100 ha aastas. Teoreetiliselt saaksime need metsad raiutud 770 aastaga, praktiliselt ei raiuta valdavat osa neist metsadest mitte kunagi. Majandatavatest metsadest lisandub rangelt kaitstavate hulka pidevalt uusi vääriselupaiku, mille väljavalik tagab kõigi kaitset väärivate vanade loodusmetsade kaitse. Oleks juba aeg vanade metsade kadumise trummipõrin lõpetada. See kõlab kui käo jaanipäeva järgne kukkumine.