25. juuli, 2023
Sibulatee viib sohu
Südasuvine Peipsimaa seostub praegu esmajärjekorras järveäärset maanteed palistavate taanduvas hommikuudus tossavate suitsuahjude, kõrgete saviste sibulapeenarde, suitsurääbise ja kohaliku sibula müügilettide ning põliste vanausuliste küladega. Sekka ka nostalgiliste mälestustega legendaarsest Kauksi liivarannast ja laagrisuvedest Remnikul.
Tekst ja foto: Tiit Hunt
Peipsi on suuruselt neljanda-viienda järvena Euroopas ikkagi niisugust mõõtu, et on igati õigustatult välja teeninud hellitava hüüdnime „meri“. Sellega pakub Peipsimaa omalaadse eesti-vene segaasustuse, unikaalse sibulakultuuri ning Eesti pikima liivaranna (ligikaudu 30–40 km) kõrval veel palju muudki avastamisväärset.
Peipsi järv on Peipsi-Pihkva järve suurim osajärv. Koos Pihkva järve ja Lämmijärvega on järve pikkus u 143 km, laius 48 km, pindala u 3555 km² ja suurim sügavus u 17 m, samas kui keskmine sügavus on 8 m. Kui järve toidavad paarsada jõge, oja ja kraavi, siis väljavool toimub üksnes Narva jõe kaudu.
Nagu vihmametsas
Seitsme maa ja mere taga, või umbes nii võib see pealinnast lähtudes tunduda, asub poeetilise kõlaga Kuningakülas Poruni (kirjapilt varieerub allikati algsest Borovnjast Boroni, Poroni ja Porunini) põlismetsa matkarada. Veidi lihtsakoeline, puust ja punane asukoha kirjeldus võiks kõlada umbes nii: Poruni rada asub Peipsi ülemises nurgas Vene piiri ääres Vasknarva lähedal Poruni ja Narva jõe „ristmikul“.
Viimati mainitut tähistavad täiesti ootamatult põlisloodust läbistavad kõrgepingeliinid. Need tuletavad meelde, kus kandis matkaja parasjagu viibib, sest muidu sarnanevad siinsed laialehiste puude all kasvavavad pooleteise meetri kõrgused sõnajalad soojal ja niiskel aastaajal tõesti vihmametsaga ning miski ei too meelde kiviviske kaugusel laiuvat kaevandusmaastikku (ehkki taamalt kaigub siiski rongiratta ragin sumeda suveõhtu katkematu sääsepirina taustal).
Poruni-kandi metsadest rääkides viidatakse neile tihti kui ürgmetsale (sama nimetuse leiab ka Google’i kaardilt) aga see ei ole siiski päris nii, sest ürgmetsaks saab pidada üksnes inimtegevusest täiesti puutumata metsa, mida Eestis ei leidu. Kohasem oleks siinkohal kasutada mõistet põlismets, mis viitab ürgilmelisele metsale, kus loodus on saanud pikalt omatahtsi tegutseda ja inimtegevuse jälgi hävitada. Siinsed metsad võeti ürgoru ning põlismetsa floora ja fauna säilitamiseks kaitse alla juba 1967. aastal.
Sõja märgid
Varasemast inimtegevusest annab tunnistust matkaraja algust märkiv Ovintse lõkkekoht, mis on rajatud vanale metsavahikohale, mille kunagist paiknemist tähistab üksnes napp vundamendijupp. Tegu oli väikse metsavahitaluga, mis hävis 1944. aasta sõjakeerises. Seda meenutavad rajal siiani maastikul selgelt loetavad kaevikuliinid. Narva alla ja Alutaguse soodesse jättis oma elu paarsada tuhat sõdurit.
Rada saab alguse uuendatud taristuga parklast ja seda on võimalik läbida 2+ km pikkuse ringina Ovintse lõkkekohast parklani, 10-kilomeetrise edasi-tagasi matkana Ovintse lõkkekohast Narva jõe lõkkekohani või ratastooli ja kärusõbraliku variandina parklast kruusakattega 600–700 m lõiku mööda Poruni jõeni ning tagasi.
Teekond ei ole kergete killast, eriti vihmasel suvepäeval sääskede ja ligeda jalgealusega võideldes, ent maalilised vaated Poruni jõe ürgorule, sõnajalatihnikutele ja Narva jõe laiuvatele vetele on lummavalt kaunid ning raja külastamine pärast piirkonna erinevaid sõjamälestisi kriibib hinge.
Aga lõpetamaks siiski positiivse noodiga, siis Peipsiveere sibul on söödav pärimuskultuur ja sellisena täiesti omanäoline nähtus terves ilmas. Peipsi sibula agrotehnika on kahe sajandi vältel püsinud muutumatu ja see käsitöönduslik taimekasvatusmeetod on praegu sama tõhus nagu 19. sajandil, kui sibulakasvatus siinsetel aladel arenema hakkas. Kibesibulate perekonda kuuluv veidi lapiku kujuga Peipsi sibul kasvatab alla pesa sibulaid, mitte ainult ühe, mis eristab teda teistest meil kasvatatavatest sibulatest.
Loe uuemat: Kanakullid käivad pesal
Loe vanemat: Susanna Kuusik: konflikt on kaasamises loomulik
Lisa kommentaar