Tekst: Kristiina Viiron
Fotod: Aulis Pärnpuu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Kui sa ütled inimestele, et töötad kaasamise spetsialistina, siis milline on enamasti nende reaktsioon?
Olen kuulnud näiteks seda: „Sul on nii raske töö, sest pead kõigi nende inimestega suhtlema.“ Või siis: „Ma nägin seda kuulutust. Sina olidki siis see, kes sinna kandideeris.“ Mida kaasamine tähendab, seda tavaliselt ei küsita. Pigem on see ametinimetus tekitanud eksiarvamust, nagu mina kaasaks ja suhtleks kogukondadega – ei kaasa, ainult suunan. Tundub, et ka RMK-s on palju neid, kes ei tea, mida me teeme, kui me kaasame. Lühidalt: meil on üldplaneeringu protsessis määratud kohalikele väärtuslikud riigimetsa metsaosad – kõrgendatud avaliku huviga ehk KAH-alad. Nendel aladel koostavad metsaülemad pikaajalised metsatööde plaanid, arvestades kogukonna seisukohtadega.


Ja kuidas sa neile oma tööülesandeid kirjeldad?
„Tabeleid teed, komasid paned, üldse ei saa oma asja teha,“ võtavad kodused kokku, mis ma neile kehvematel päevadel rääkinud olen. Oma olemuselt on kaasamise spetsialist tugi metsaülematele, et kõik vajalik saaks kodulehele, kokkulepped heas eesti keeles kirja, koosolekud peetud, ettepanekud vastatud. Ütlen ikka, et mul on 19 ülemust – igal metsaülemal on oma käekiri.

Praeguse kaasamise korra järgi on meil kaks kaasamise perioodi: alustame kavade koostamist veebruari ja augusti alguses. Kava koostamine kestab neli kuud, mille jooksul saame kogukonnaga mitmel korral kokku ning kogume mitmel korral kirjalikult ettepanekuid ja teeme kavas parandusi. Kava koostamisel on metsaülem metsanduse ekspert, aga kohalik omavalitsus on kogukonna ekspert. See tähendab, et me palume kohalikke omavalitsusi, et nad jagaks oma kogukonnale infot, esitaks ise ettepanekuid ja lõpuks kooskõlastaks kava.
Oleme seadnud sihiks, et kavad oleksid kohalikele lihtsamini arusaadavad ja nende ettepanekute mõju tuleks kavadest paremini välja. Püüame vältida lühendeid, erialakeelt, vastata personaalsemalt. See veel väga hästi välja ei tule, sest ikka kipuvad kavadesse „puistu“ ja „täius“.

Kava koostamisel küsin metsaülematelt palju miks-küsimusi, sest enamasti tahavad inimesed asjadest aru saada. Ja kui vastuseks on see, et nii on odavam, lihtsam või meie arvutiprogramm töötab selliselt, siis võib kindel olla, et me aruteluga kuhugi välja ei jõua.
Vahepealsel ajal püüan lahendada kaasamisel tekkinud takistusi: miks üks või teine rakendus või aruanne ei tööta. Tingimuste ja kavade staatuste sisestamise jälgimine, Maa-ametis KAH-alade piiride muutmine üldplaneeringu alusel, KAH-aladel plaanitavate tööde aruanded – need on sellised jooksvad teemad.

Seega, suhtlemist on palju?
Sageli tundub, et minu ainus tööriist on intervjuu. „Kas sul on aega rääkida?“ võib lõppeda sellega, et ma poolteist tundi hiljem püüan veel aru saada, miks info ühe või teise osakonnani ei jõua. Näiteks otsime lahendust, kuidas KAH-aladel kevadise üraskiraie korraldamisel reageerida kiiresti ning samal ajal teavitada olulisi osapooli ja kohalikku omavalitsust. Või teine näide, varumisjuhtide töölauale tulevad KAH-alade sisestatud tingimused automaatselt, aga sama hea lahendus võiks olla ka metsakasvatajatele. Erinevaid automaatsed teavitused aitaks infohulgas orienteeruda: KAH-ala piiride muutuse kohta võiks minna automaatteade varumisjuhile ja vastupidi, KAH-alale tehtud planeeringud võiks jõuda automaatteatega metsaosakonda. Mina võin probleeme kaardistada, aga lahendusi pakuvad välja ikkagi praktikud. Meie osakonnas on lahenduste loomise võlur planeerimise peaspetsialist Marko Trave.

Inimesed armastavad paljude asjade puhul oma sõna sekka öelda, olgu selleks vaktsineerimine või samasooliste abielu. Aga mida nad metsa puhul enamasti kaasa rääkida tahavad?
Ära nii küsi! See väljendaks nagu seda, et metsa puhul tahetakse kaasa rääkida, aga justkui pole päris nende asi rääkida. Vastupidi! Kui me saame leevendada, et metsaraie ei põhjustaks kohalikes meelehärmi, siis tuleb nad esmalt ära kuulata. Nagu üks tark metsaülem ütleb: „Parem kümme sõna enne, kui tuhat sõna pärast.“

Ma saan aru, et metsapoleemika on viinud selleni, et konflikti ja kriitikat kardetakse, aga konflikt on kaasamises loomulik – kui me jääme sellele tasemele, et ollakse kõigega nõus, siis kas ei olnud kaasamist väärt teema või polnud piisavalt turvaline, et oma tegelikku arvamust välja öelda. Puhas kaasamise teooria.

Mida inimesed tahavad? Kindlust, et mets jääb alles. Öeldakse, et nad pole metsaraie vastu, lihtsalt seda võiks teha „kuidagi teistmoodi“. Ja seda lahendust, mismoodi teistmoodi, me otsimegi. Ma ei taha üldse lihtsustada, et kõik tahavad nii või naa. Suured ja korduvad teemad on lageraie, püsimetsandus, maapinna ettevalmistus, õpperadade tegemine, üraskiraie vajalikkus. Järjest enam kuuleme, et me ei taha, et istutatakse kuuski. Mõnel pool on tähtis hoopis tee – tee võib olla praegu kehvas seisus või hoopis liiga suur. Suur tee, see tähendab suurt raiet.

Üks minister kunagi väljendas, et keegi ei taha oma kodu lähedal lageraiet. Meil siiski on kogukondi, kes just seda tahavad. Samuti ei usuta mind, kui ma ütlen, et metsaülema koostatud kava projektile esitati koosolekul soov raiuda rohkem. Mõnikord on nii. Kaasamisele ei saa läheneda laia pintsliga ja kirjeldada soove ühtmoodi, sest metsad ja probleemid on erinevad. Ja on alasid, kus meie arvates peaks sellel alal tegema järgmise kümne aasta jooksul ainult harvendusraiet, ja sealt saame vastuseks, et olete riigi esindajad ja me ei usalda teid. Ma isegi ütleks, et on piirkondlikud eripärad, mida tähendab üks männik Läänemaa või Võrumaa inimesele.

Mida sina nende kaasarääkijate soovidega peale hakkad?
Siin algabki kaasamise spetsialisti tehniline töö. Ma kogun ettepanekud tabelisse, ootan nendele vastuseid, toimetan koos kommunikatsioonispetsialistiga vastuseid, küsin täpsustavaid küsimusi ja panen tabeli kodulehele. Ettepanekutega sisulisemat tööd teevad metsaülem ja varumisjuht, kes ettepanekute põhjal koostavad metsatööde kava projekti. Kava koostamisel on vaja konsulteerida paljude spetsialistidega, näiteks metsakorraldajate, metsakasvatajate, looduskaitsespetsialistidega. Sellega, et kõik saaks tehtud, nagu kogukonnaga kokku lepitud, on seotud päris suur meeskond.

Kas sa pead praegust kaasamist RMK-s piisavaks või peaks seda kuidagi täiendama? Kui jah, siis kuidas?
RMK kaasab kohalikke väga hästi, me kuulame, leiame lahendusi, muudame kava projekti, käime veel kord metsas, istutame kuuse asemel kase, jätame oluliselt rohkem säilikpuid, jätame pooled puud kasvama, arvestame mustikate ja vaarikate kasvukohtadega, planeerime tööde tegemist võistluskalendri järgi. Lood raiesurvest KAH-aladel praegu küll ei kehti ja paindlike lahenduste leidmiseks on RMK-s oskused olemas. Me takerdume sellesse, et 1) meid ei usuta; 2) kavad ei vasta üleriigiliste huvigruppide soovidele; 3) kohalike seas on erinevad soovid ja nii jääb kellegi soov, otsusega kõrvale; 4) ei usuta, et lageraie on kõige paindlikum raieliik – metsaseadus seab sellele kõige vähem piiranguid. Oleks tore, kui meil oleks omaette raieliik „kõrgendatud avaliku huviga metsa raie“, mis ei peaks mõtlema täiustele, raiejärkudele, uuendamisele – tähtis on ainult ühine nägemus maastikust.

Kaasamist peaks täiendama väärtuspõhise eesmärgiga. Mida me kaasamisega saavutada tahame? Kas me suurendame teadlikkust, usaldust, loome kogukonnaga suhet? Ma ei ole kuulnud vastust sellele. Seda peab teadma kogu organisatsioon. On ka neid, kes leiavad, et RMK mainelanguse taga on kaasamine. Sellega ma nõus ei ole, aga leian, et vale oleks oodata, et RMK mainet kaasamine parandab.

Kaasamise tulemusi tuleks rohkem analüüsida ja väärtustada. Andmed ja teadmised, mis me kogukondadega suheldes kogume, jäävad piirkondlikule metsaülemale, kuigi võiksid luua suuremat väärtust. Palju saaksime anda sisendit nii praktikate kui ka sõnumite muutmisele, sest mitte ükski uuring ei tööta nii väärtusliku valimiga – kohalikud inimesed, keda metsatööd otseselt mõjutavad.

Kaasamine on kõigile osapooltele kulukas protsess ja ma leian, et ühe metsaosa kümne aasta kava koostamiseks on meie neli kuud kestev kaasamise protsess rohkem kui piisav. Aga meiega ei tulda rääkima selle ühe metsaosa pärast, vaid mures ollakse laiemalt riigimetsa pärast.


Kuidas edasi?
Ootame seadusemuudatust, mis looks rohkem selgust. Me praegu kooskõlastame kohaliku omavalitsusega kavad, kuigi seadus selleks veel ei kohusta – need asjad võiksid paika saada. 1. augustil alustame uue kaasamise perioodiga.

Susanna õppetunnid: poolteist aastat kaasamisspetsialistina

Mida on poolteist aastat kaasamisspetsialistina sulle õpetanud? Mida oled selle ajaga järeldanud?

1. Maailma ei ole võimalik päästa. Keskkonnakommunikatsioon otsib vastust küsimusele, kuidas piiratud ressursside olukorras teha kõige paremaid otsuseid. Kompromissideks on vaja osapoolte vahelist usaldust. Ilmekas näide on sellest, kuidas me saime kriitikat, kui kavandasime lageraie, tingimusel, et pooled puud jäävad kasvama, täius 0,4 – kõrval oli tee, mis parandas valgustingimusi. Mitte keegi ei olnud rahul, sest inimestele ei meeldinud mõte lageraiest – te tulete ja raiute lõpuks ikka lagedaks. Organisatsiooni sees kritiseeriti, et 0,4 täiusega ei ole lage ala ja see ei tule metsakasvatajale töölauale. Seda tunnet ikka tuleb, et kaks poolt on teineteisest nii kaugel, et oled justkui mõlema jaoks vaenlane.

2.   Google Maps valetab. See on puhas ime, et ma olen koosolekutele õigeks ajaks kohale jõudnud.

3. RMK kättesaadavust kogukonnas on vaja märkimisväärselt tõsta. Ma loodan, et RMK arengukava protsessis mõtestatakse laiemalt, kuidas seda paremini korraldada.