Tekst: Anu Jõesaar
Fotod: Raigo Pajula, erakogu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsanaine

Metsaga on Agne Aija hästi tuttav, sest tema lapsepõlvekodu asub Pärnumaal Audru metsas. Vanemad hakkasid seda ehitama siis, kui Agne oli väike. Tal on meeles, et ehituse ajal kasvas krundi ümber padrik ning maapinnal oli nii palju usse, et lapsi algul ringi jooksma ei lubatudki. Seetõttu pidi Agne nii mõnegi päeva veetma hoopis UAZi kastis.

„Suur metsafänn ma toona siiski ausalt öeldes ei olnud, sest vanematekodu, meie praegune maakodu, asub küll metsa sees, aga ka jõe ääres. Tänu sellele käisin lapsena hoopis palju ujumas nii Audru jões kui ka Valgerannas,“ meenutab Agne. Vahepeal veetis ta päevi ka vanavanemate talus, seal sai ta tuttavaks nii heinateo kui ka lehmalüpsiga ja nägi pealt sedagi, kuidas jahilt toodud suured loomad toiduks saavad.


Töökoht RMK-s tähendab seda, et Agne Aijast sai RMK tugivaldkonna juht ja ühtlasi laiendatud juhatuse liige. Tema tööks on see salapärane miski, mis teeb tänapäeval ühest ettevõttest hea koha töötamiseks; koha, kus kogu masinavärk kenasti toimib ja asjad laabuvad.

Agne hakkab juhtima üheksat osakonda kuueteistkümnest, mis siiani kuulusid juhatuse esimehe otsealluvusse. Nendeks on IT-, juhtimisarvestus-, kinnisvara-, kliimamuutuste, personali-, raamatupidamis-, riigihangete, teabehaldus- ja õigusosakond. Kõik kokku nagu selgroog, mis toetab RMK kõiki tegevusvaldkondi.

Teil on seljataga pikk karjäär paljudes suurtes ettevõtetes. Kus olete saanud oma kõige väärtuslikumad õppetunnid?
Ikka seal, kus olid parajasti suured muutused. Näiteks töötasin turvafirma ESS (praegu G4S Eesti) tütarettevõtetes ajal, kui ettevõte müüdi Eesti omanikult suurkorporatsioonile. Ainuüksi nimevahetus võib organisatsioonile tähendada identiteedimuutust, aga tookord muutusid ka paljud protsessid ning nii mõnedki varem kehtinud põhimõtted.

Hiljem sain kaasa teha Radiolinja muutumise Elisaks, kus ei uuenenud ainult nimi, vaid senisest mobiilioperaatorist sai telekommunikatsiooniettevõte, kes pakkus nii mobiilside- kui ka lairibaühenduse teenust. Täiesti uue valdkonna lisandumine teenustesse oli müügiorganisatsioonile suur muutus – tuli omandada uued pädevused, hakata müüma täiesti uut teenust ning kohanduda ka uute kolleegide ja uute töövõtetega.

Mis on teie kogemusel organisatsioonisiseste muutuste võti?
Muudatuse edukuse määrab alati kommunikatsioon. Edukas kommunikatsioon on alati kahesuunaline. Ei piisa sellest, kui ainult juhtkond räägib. See, kui üks pool teisele midagi selgitab, on info edasi andmine. Kommunikatsioon on see, kui töötajad saadud infot tagasi peegeldavad.


Teie viimane töökoht oli Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses (SMIT). Mida sealt RMK-sse kaasa toote?
Esiteks kogemuse, kuidas juhtida tugivaldkonda kui tervikut. SMIT-is töötasin tugivaldkonna asedirektorina ning olen seal läbi käinud kogu tee sellest peale, kus igale tugiüksusele tundus, et neil on kõigil oma kitsas nišš, millel pole teistega väga palju puutumust.

Teiseks teadmise IT-valdkonna juhtimisest. Olin viimased neli aastat seotud suurte IT-arendusprojektide üldjuhtimisega. RMK-s on mu südameasjaks, et siinsed IT-arendusprojektid saavad selge raamistiku ja põhimõtted, kuidas neid töösse võetakse, kuidas läbi viiakse ning millal tellija tellitu valmis on.

IT-arendustega on ju see tore lugu, et need võivad kesta lõputult – alati saab midagi juurde panna, ära võtta või täiustada. Seepärast on äärmiselt oluline selgesti piiritleda, kus mingi arendusprojekt algab, kes sellesse panustavad, kui palju see maksab ja millal valmis saab. Nii püsivad meie projektid rahaliselt ja ajaliselt raamides. Saame ressursse paremini ohjata ning teame, millal oleme võimelised järgmisi projekte pardale võtma.

Nimetage mõned lähimad eesmärgid uues ametis. Mis peaks aasta pärast olema teisiti?
Kui jätkata IT-valdkonnast, siis RMK-s on ligi 80 eri IT-teenust ning me jätkame sisemiste IT- teenuste arendamist.

Üldiselt on metsandus üks paremini digiteeritud sektoreid ja siin leidub kindlasti veel võimalusi. Mida tugevam on meie oma IT-tiim, seda targemad ja paremad tellijad oleme. Kui näeme, et mõni uus IT-rakendus muudab ettevõtte tegevuse tõhusamaks, siis tasub sellesse panustada. Mängime mõttega, et saame oma IT-lahendusi mingil hetkel ka ülejäänud metsandussektorile kasutamiseks pakkuda.

Samuti rakendan oma parimaid teadmisi RMK personalipoliitikas. Hindame uuesti ametikohad, vaatame üle tulemustasustamise põhimõtted. Loome RMK uue väärtuspakkumise töötajatele ning kindlasti vaatame ka seda, kuidas oma inimeste vaimset tervist kõige paremini toetada.

Oleme otsustanud taotleda infoturbe juhtimissertifikaadi ISO27001. See eesmärk on paras proovikivi ja seni on riigi IT-majadest selle sertifikaadini jõudnud ainult SMIT. Ka RMK-s peab selle ettevalmistamisse panustama kogu organisatsioon.

Kas on midagi, mida te ise peate RMK-s juurde õppima?
Kliimaga seotud teemade ring on mulle uus. Samuti ei ole ma varem nii suures mahus kokku puutunud projekteerimis- ja ehitusprojektidega.

RMK võimalused kaasa lüüa süsiniku vabaturul, meie valduses olevatele maadele tuule- ja päikeseparkide loomine on minu jaoks väga põnevad.

Kui palju olete jõudnud siinsete inimeste ja tegevustega juba tuttavaks saada?
Olen intervjuu andmise ajaks töötanud RMK-s kaks päeva rohkem kui kaks kuud. Ühest küljest tundub vahel, et uus info ei mahu enam minu sisse ära, ja teisest küljest imestan, kuidas olen lühikese ajaga suutnud kohaneda nii palju uuega. Arvan, et palju on veel avastamata, just seoses metsandusega. Minu kirg on inimesed ja inimesed on igal pool sarnased. Valdkondlike kiiksudega, aga ikkagi inimesed.

Milline on üks väga hea sisekliimaga ettevõte?
See, kus inimesed teavad, et kõigi tööl on väärtus ning kõiki inimesi väärtustatakse. Hea sisekliimaga ettevõttes on igaühel hääl ja julgus seda kasutada. Ma soovin, et RMK-s tahaksid inimesed oma arvamuse välja öelda, isegi siis, kui seda varem arvestatud ei ole. Alati on lubatud arvamuste paljusus ja vaidlused. Ilma selleta me parimaid lahendusi ei leia. Muidugi on tulemusliku vaidluse eelduseks avatud meel ja austus teise poole arvamuse vastu.

Olete meedias avameelselt rääkinud oma läbipõlemisest mõni aasta tagasi ja sellest väljatulemisest. Milliseid järeldusi olete juhtunust teinud inimesena ja juhina?
Olen olnud tohutult tulemusele orienteeritud. Kuni läbipõlemiseni elasin motoga „Peab saama!“. Läbipõlemist nimetatakse ka ülepanustajate haiguseks. Oleks imelik öelda, et see oli parim asi, mis minuga juhtuda sai, aga kindlasti tegi see minust nii parema inimese kui ka parema juhi.

Oma igapäevases tööstiilis ma tegelikult suuri muutusi ei teinud, kuid lõin endale reeglid, mida järgin tänaseni.

Suurim õppetund on mõistmine, et kellelgi ei ole tööelu ja eraelu. Meil kõigil on ainult üks elu. Millisel kellaajal sa midagi teed, on sinu kui mõtleva inimese valik.

Minu kui juhi tööriistakasti lisandus väga oluline põhimõte: ole lahke. Räägin tiimiliikmetele avameelselt, millised on minu juhtimispõhimõtted ja mida ma kolleegidelt ootan. Usaldus ja avatus tunduvad lihtsad ja enesestmõistetavad väärtused, aga iga päev nende järgi elamine võib olla suur muutus.

Läbipõlemisega toimetulekuks lahkusite tookord päevapealt töölt ja kadusite Peruusse maailma avastama. Mis sellel põgenemisretkel juhtus?
Veetsin nädala džunglis, tsivilisatsioonist päevase mootorpaadisõidu kaugusel. Sellises olukorras õpib inimene enda kohta tihti rohkem kui muidu aastate jooksul. Vähemalt mina õppisin.

Peruu on suur maa ja minu teine õppetund oli selle täiesti teisest servast – Machu Picchult. Ma kardan kõrgust. Just seepärast otsustasin ronida Machu Picchul asuva Wayna Picchu mäe otsa. Neid emotsioone, kui lõpuks üles jõudsin, mäletan küll elu lõpuni.


Lõbusatest juhtumistest meenub ujumine Amazonases koos roosade jõedelfiinidega ning see, kui üks hiiglaslik lamantiin tahtis kippuda meie džunglis asuvale laagriplatsile.

Võib-olla kõige napakam juhtum oli see, kui sõitsime väikese mootorpaadiga pisikesel Amazonase lisajõel, mulle hüppas kätte kinni mingit sorti lendkala ja me ei saanud teda enam mu käe küljest lahti. Õnneks polnud ta väga suur ja veheldes just tükki mu käeseljast välja ei rebinud, aga täitsa õudne oli.

Agne Aija meelerahu reeglid

• Ühel päeval nädalas ei tee ma midagi. Vaatan aknast välja (ostsin selleks elutuppa isegi eraldi tooli), vaatan Netflixist Skandinaavia kriminulle, isegi oma perega suhtlen minimaalselt.
• Sean pere alati esikohale. Kui pean kolleegiga kohtumise keskel ootamatult tegelema sellega, kuidas lähedasega seotud kriisi lahendada, siis vabandan kolleegi ees ja teen oma telefonikõned häbenemata ära. Loodan, et annan sellega eeskuju.
• Kahe teismelise emana püüan kohal olla laste igal võistlusel või kontserdil, läkitan iga olümpiaadi eel lapsele toetava sõnumi või saadan ta hommikul kodust ära erilise „memme-musiga“ (teismelise peal alati ei tööta!).
• Räägin ka kolleegidega alati nende töövälistest tegemistest. Töö ja tulemus on tähtsad, aga miski pole tähtsam kui pere ja meelerahu. Sa ei saa tööl õnnestuda, kui isiklik elu on puntras.

Meeskonda liitev kurgitegu

SMIT-i ühisürituste kalendrisse tekkis kord sündmus „Agne kurgitegu“.


Kõik algas sellest, et Agne pani töötajatele korraldatud heategevusoksjonile müüki oma ema Reeda tehtud hoidiseid. Juba esimesel korral olid panused väga suured ja ostjad andsid teada, et järgmise aasta oksjonil kavatsevad nad panustada just ema Reeda hoidistele. Kuid oksjon innustas Agnetki kurkide marineerimist proovima.

Agne: „Palusin emalt retsepti, proovisin kodus paar korda. Välja tulid väga hästi, pere sõnul täiesti teistsugused kui emal, kuigi retsept on sama. Varasuvel andsin SMIT-i Tallinna kontorile teada, et kolmapäeva hommikul teen peakontori köögis kurke. Ettenägelikult olin sügisel pannud mustasõstralehed sügavkülma, sest koos esimeste kurkidega neid turult üldiselt osta ei saa.

Sellest kujunes väga lahe ühisüritus. Parim tagasiside, mis ma sain, oli Päästeameti administratsioonijuhi kommentaar: tema kolleegid olevat küsinud, miks tema töötajatele kurke sisse ei tee.“ Seega jääb vaid oodata suve – on ju RMK Tallinna kontoriski ühisköök ja küllap leidub kurgisõpru ka metsameeste seas.

Agne Aija (47)

• Õppinud õigusteadust, bakalaureusekraad psühholoogias, strateegilise kommunikatsiooni magistrikraad.
• Töötanud personalijuhi ja administratiivjuhina Elisas, IF Kindlustuses ning tugivaldkonna asedirektorina Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses ning olnud Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE juhatuse liige.
• Tabasalu Lions Clubi asutajaliige ja president aastatel 2009‒2010.
• Abielus, tütre ja poja ema.