Tekst: Kristina Traks
Fotod: Arno Mikkor, Terje Talts, erakogu
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsanaine

Mõistagi saame Päiviga intervjuuks kokku metsas, sedapuhku Harku metsa loodusrajal. See on mets, mis on Päivile väga tuttav, sest tema vanematekodugi asub siin metsaservas, Harku mõisa juures. Algatuseks on vaja selgeks teha nimeküsimus – kas Päivil on seost ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Eesti armastatud muinasjuttude autoriga? „On ikka, aga üsna keeruliselt ja kaugelt,“ ütleb ta. Natuke muinasjutuline on aga lugu sellest, kuidas linnatüdrukust sai heas mõttes metsapoole inimene, kellega loodus näib rääkivat.


Nimelt ei ole Päivi peres kellelgi teisel nii tugevat loodusepisikut. „Ehk vaid ema on rohkem looduseinimene, kuid tema erialaks on pigem aiapidamine, lillekasvatus,“ räägib Päivi. Lapsepõlvest meenuvad küll seiklused metsades kahe vanema vennaga ja eks ole onnegi ehitatud. Ajad olid teised ja lapsed mängisid õues, kuid mets on Päivit alati kutsunud.

Võib-olla just poistemängude mängimise kaudu on Päivit elus saatnud ka militaarhuvi. Keskkoolis läbitud riigikaitsekursuse loomulikuks jätkuks sai liitumine Kaitseliiduga, mis on ju ka väga seotud looduses viibimisega. Päivi on mitmel rindel aktiivne kaitseliitlane ning osalenud kõikvõimalikel väliüritustel ja õppustel.

Ülikoolis on ta aga õppinud hoopis käsitöö tehnoloogiaid ja disaini ning hiljem täiendanud oma haridust matkajuhi õppega Luua metsanduskoolis. Täienduskoolitustele lisaks on Päivil taskus ka üleelamiskoolitaja tunnistus. „Olen väga loominguline ja kunstnikuhingega inimene. Tihti tekib hinges karjuv vajadus endast emotsioone välja lasta ja enamasti teen seda just käeliste või kunstiliste tegevuste kaudu, näiteks maalides. Mu igapäevatöö on seotud matkadega ja peamiselt töötan lastega, mis mulle hästi emaliku hingena väga sobib. Nendega ühele lainele jõudmine vajab ju üksjagu loomingulisust,“ ütleb ta.


Unistuste töö
RMK-s on Päivi töötanud alates 2016. aastast, sellest viimase aasta Viimsi külastuskeskuse teabejuhina. Tema töö on peamiselt loodushariduse korraldamine, mis suuresti tähendab lasterühmadega metsamatkadel käimist ja neile looduse vahendamist. Peamiseks matkakohaks on Tädu mets Viimsis.


„Meie matkad on küll rohkem paaritunnised jalutuskäigud, kuhu saab tulla ka teksades ja tennistes. Samas lastele, kes väga tihti loodusesse ei satu, on need ikkagi täitsa matka moodi matkad,“ sõnab Päivi.

Kui paljusid lapsi üldse loodus huvitab? „Väga huvitab! Harva kohtab lapsi, kes ei tunne end metsas hästi ega soovi seal olla. Teistmoodi lähenemist vajavad näiteks teismelised, kelle jaoks mingitel hetkedel on ju ka kõige ägedamad asjad nõmedad. Korduvalt on mulle öeldud, et mul on siin metsas unistuste töö, ja on ka küsitud, et millal ma üldse tööl käin, kui ma kogu aeg ainult metsas olen. Tihti näen lapsi, kes matka lõppedes ei taha mind oma kallistuse haardest lahti lasta ja soovivad minuga metsa jääda. Sellised hetked näitavad, kui oluline on, et oleks keegi, kes suudab looduse abil lastes neid sügavaid põliseid väärtuseid ja emotsioone pinnale tuua.“


Metsas oleks Päivi tõesti kogu aeg ja umbes selline mulje metsahaldja tuttavatel temast ongi. „Kuigi tööalaselt on metsas võimalik käia pea iga päev, on sellest vähe. Loodus pidevalt kutsub, kuid paraku töö-lasteaia-kooli-ja-Kaitseliidu-rutiinis on keeruline selleks aega leida. Seega pikemalt saab looduses viibida põhiliselt suvepuhkuse ajal. Päris tihti on tunne, et tahaks end kõigest ümbritsevast välja lülitada ja looduses lihtsalt olla. Kindlasti eelistan soojamaareisile või spaapuhkusele meile omasemat metsakümblust lõkketoitude, tuulekohina, tähistaeva ja kõige muu juurdekuuluvaga,“ sõnab Päivi.

Hingekodud
Oma üheks lemmikpaigaks Eestis nimetab Päivi Kollassaare kanti – Järvamaal soosaarel asub põline Kollassaare talukoht ja praegu rändajate rõõmuks Estlanderi hallatav matkaonn. „Ma pole Kollassaarele küll paar aastat jõudnud, kuid see on kindlasti üks minu hingekodudest. Seal tunnen, et olen kodus. Tean, et paljudel inimestel on seal samasugune tunne – hea ja turvaline olla, head hinged ümber,“ sõnab Päivi. „Elu imelisimad ärkamised on samuti olnud just seal, iidsel soosaarel, hoidva metsa süles, sookurgede hõigete saatel.“

Teiseks hingepaigaks peab Päivi Tädu metsa, mida kirjeldab ta nagu võlumetsa, sest see paik lihtsalt võlub inimesed ära. „Fred Jüssi on ütelnud: kui tahad leida midagi uut, siis käi mööda vanu radu! Nii ongi – mida rohkem ma seal käin, seda lahkemalt mind seal vastu võetakse ja seda enam mulle seda metsa avatakse,“ sõnab Päivi.


Päivi räägib looduses käimisest kui millestki täiesti loomulikust ja igapäevasest. Aga kuidas jääb hirmudega? Metsas võib ju karuga kohtuda või lootusetult ära eksida… „Ma eriti ei karda pimedat metsa, ära eksimist ega metsloomi. Muidugi on suure loomaga kohtudes tema vastu aukartus, kuid tean ju hästi, et Eestis ei ole vaja looduses kedagi teist peale puugi karta. Karuga olen kohtunud kolm korda ja see on sündmus, mis paneb hinge värisema. Rõõmust ja elevusest!“

„Viimastel aastatel pani kõige enam rõõmust värisema aga kohtumine ilvesega, õigemini tema jälgedega,“ räägib Päivi. Ta oli nimelt aastaid kuulnud jutte, kuidas Tädu metsas pidavat elama ilves. Et Tädu mets on väike ja piiratud ala, siis ega Päivi neid jutte eriti ei uskunud. „Ühel detsembrihommikul lastega matkal käies leidsin aga tema jäljeraja! Värisesin rõõmust terve päeva, see oli väga suur sündmus. Ja millist kurbust tundsin, kui mõni kuu hiljem tuli uudis, et ilves oli seal läheduses auto alla jäänud. Hiljuti aga saatis kolleeg taas ilvese jälgede pildid Tädult – ma luuran edasi.“

Perega metsas
On inimesi, kes hindavad väga võimalust looduses üksi hulkuda, kuid Päivi ei kuulu nende hulka. Jah, muidugi on ta ka üksi metsas ööbinud, kuid loodusesse minnes ei ole tema eesmärk viibida seal tingimata üksi. Ta naudib väga perega metsas käimist. Noorema, praegu nelja-aastase poja emapuhkuse ajal oli käes suur vabadus ja seda Päivi ka usinasti kasutas. „Sel ajal oli tavaline kasvõi nädal aega järjest metsas olla. Alla aastaste lastega matkamine on nii lihtne – nad ei protesteeri, ei jookse ära, magavad värskes õhus ja loodushelide saatel imehästi. Eriti sügavalt magas Kaaren paduvihmastel ja äikesetormidega öödel. Inimkond on sellist elu ju aastatuhandeid elanud, see on väga loomulik,“ räägib ta.


Päivi viimased pikemad rändamised on toimunud puhkuste ajal. Möödunud aastatel on ta käinud perega Põhjamaades, kus on seigeldud mõned nädalad järjest autoga, aga ka hoolega jalgsimatkatud ning mitu mäetippugi lastega koos vallutatud.

Mõnikord tekitab Päivi metsaelu inimestes küsimusi. Ta meenutab, kuidas vanaema on imestanud, et mis inimesed küll kasvavad lastest, keda ema ainult mööda metsi veab. Oma vanema, 15-aastase lapse kohta ütleb Päivi, et ta on äärmiselt eluterve mõtlemisega intelligentne ja hästi loominguline noor inimene, kes saab igas olukorras hakkama. „Tema praegune huvi on klassikaline muusika – mõelda vaid, teised teismelised hängivad tavaliselt linnas, aga tema harjutab kodus viiulil Vivaldit,“ sõnab Päivi. Ta loodab, et ka noorem laps läheb loodushuvi rada. Vähemalt praegu paistavad teda metsatarkused küll väga köitvat.

Alati tänulik
Kuidas üldse matkata nii, et oleks hea, lahe ja mõnus? Päivi sõnul lood põhiemotsiooni matkal ise. See tuleb loodusega suhestumisest ja sellest, kui avalalt võtad vastu pakutu. Sest loodus pakub alati midagi ja küsimus on vaid selles, kas võtta see vastu või mitte.

Päivi alustab iga metsaretke metsa tervitamisega ja õpetab seda ka oma matkalistele. „Jah, ma olen heas mõttes puukallistaja. Kui loodus sinu ümber mõistab, et sa oled hea ja soovid tema juures olla, siis pakub ta sulle kingitusi. Ma ei mõtle ainult marju, seeni või põdrasarve, vaid heaolu, laetud tunnet, vaimset tervist, rõõmu. Sama põhimõtte järgi tasub loodus ka halva, mida talle teinud oled,“ räägib ta. Viimasest on Päivil jagada lugu: ta oli kutsutud sauna ja sõbrad palusid, et ta võtaks teelt kaasa kadakaviha. Kuna õhtu oli hiline ja sõbrad ootel, läks veidi kiirustamiseks ning alles hiljem meenus, et ta ei küsinud luba ega tänanud teeäärset kadakat vihaokste eest. „Mõni aeg hiljem täpselt samas kohas vihmasajus koju sõites oli teel must jää, millel tegin autoga pirueti nii, et auto peatus napilt kraaviserval. Loodusel on hing ja loodusele tuleb olla tänulik.“

Päivit teeb kurvaks, et inimesed jäävad loodusest üha kaugemale. Seda isegi Eestis, kuigi peame ennast ju metsarahvaks. „Üritame küll lähemale tulla, kuid samas ei taha loobuda oma mugavast tehismaailmast. Paljudele näib loodusearmastus või matkamine olevat ka lihtsalt tegevus, millega saab sotsiaalselt silma paista – kas lugeda rohkeid kilomeetreid või püstitada kuskile vägev bushcraft-onn ja seal olemisest YouTube’i video teha. Õnneks on minu tutvusringkonnas palju metsainimesi, kes ei lähe metsa selleks, et end seal pildistada ja hiljem sotsiaalmeediasse postitada pealkirjaga „armastan metsa“. Nad ei kasuta loodust ära selleks, et endale tähelepanu tõmmata, vaid hindavad päriselt neid sügavamaid väärtusi, ja minu meelest on nii õige,“ arutleb Päivi.

Oleme nüüd tükk aega mööda mitte veel täiesti tähistatud loodusrada sammunud, keerutanud sinna- ja siiapoole ning kui me mõlemad poleks matkajuhid, siis võiks juba üles kerkida eksimise teema. „Pisemaid eksimomente või pigem peataoleku hetki on ikka ette tulnud,“ muigab Päivi.

Matkajuhina on tal aga jutustada koguni üks koos matkalistega ära eksimise lugu. Päivi oli teismeliste rühmaga Tädu metsas ja ega nood metsas olemisest eriti huvitunud. Pigem näitasid kõigiti välja oma üleolekut nii matkajuhi kui ka looduse suhtes. „Otsustasin, et tavapäraseid metsajutte ma ei räägi ja teen neile hoopis korraliku matka. Viisin nad metsa kõige märjemasse kohta. Jalad said seal kõigil märjaks ja mudaseks. Iga päev ma seal metsaosas ei käi ja mõne aja pärast mõistsin, et oleme ringiga juba tuttavas kohas tagasi. Keegi peale minu sellest muidugi aru ei saanud.“

See võis väga vabalt olla lugu sellest, kuidas mets karistab neid, kes on tema vastu lugupidamatud, aga ka sellest, kuidas inimene oma emotsioonide kaudu juhib kõike ümbritsevat.

Bushcrafter’id kui põlised maakad

„Olen kogu oma teadliku elu tundnud, et elan natuke valel ajastul. Mind on võlunud inimesed, kes on elanud loodusega koos, päriselt. Tänapäeval nimetatakse seda moodsalt bushcraft’iks, ellujäämiseks, üleelamiseks,“ tutvustab Päivi-Pääsu.


Võõrkeelse mõiste sisu võtab hästi kokku eesti vanasõna „Mets on vaese mehe kasukas“. Mets on andnud inimesele kõik eluks vajaliku ja pakkunud lisaks materiaalsetele väärtustele ka hingekosutust ja turvatunnet. Püüd elada loodusega koos väljendubki nende oskuste, teadmiste ja väärtuste taas au sisse toomises. „Liiga paljud on kaotanud elementaarsed ja eluks vajalikud käelised oskused, kasvõi näiteks noa käsitsemine või lõkke süütamine, lisaks ka loomulikud loodusalased teadmised,“ tundub Päivile. „Miks neid praegu vaja on, kui juust on poes juba viilutatud, toit tuleb Woltist ning kodusooja saame äpist juurde keerata? Enamusele mõjub see rumala naljana, aga ühel päeval võib kogu tehismaailm meie ümber lõppeda ja valitsema hakkab jälle looduslik valik. Veelgi olulisem on aga see, et ühena viimastest põlisrahvastest on meil veel päriselt võimalus hoida end elus ja pärimuses.“

Veel elab Päivi sõnul neid originaal-bushcrafter’eid ehk heas mõttes põliseid maakaid, kelle igapäevaelu on selline, nagu see meil aastasadu varemgi on olnud. Rohkem leidub siiski n-ö uue aja üleelajaid, kes moodustavad ka omavahel konkureerima kippuvaid koolkondi.

„Kuna teema on praegu väga populaarne just elamusteenuse ja ärina, siis lisab see kahjuks rohkelt tõrvatilku meepotti – rumalusest ja teadmatusest rikutakse seaduseid ja käitumisnorme, liiga palju tehakse oma tegevuste käigus haiget loodusele, lõhutakse kaitsealasid, hävitatakse vääriselupaiku lihtsalt selleks, et elamus oleks äge. See aga mõjub vastupidiselt valdkonna väärtustele, milleks on toimida looduses loodusega koos, mitte olla looduse krooniks.“