Harilik lõokannus on Eestis hajusalt levinud varajane õitseja. Lillad-roosad õied püsivad lühikest aega, nii et nende õieilu nautimiseks tasub sammud seada lähima lehtpuusalu või võsa poole. Kui napp õieaeg läbi saab, siis kogub õrn lilleke jõudu, et uueks õitsemiseks uus mugulake kasvatada.

Kollane kuldtäht

Kollane kuldtäht pakub silmailu enne puude lehtimist, kirjates päikeselised metsaalused ja pargi- ning aiamurud kollasekirjuks. Pisikesi kuldkollaseid tähekesi meenutavate õitega kevadine sibullill armastab kasvada täispäikeses lehtpuude all.

Paiseleht

Paiseleht on esimene kevadekuulutaja nii linnas kui ka maal. Vähenõudliku taimena kasvab ta võrdselt hästi nii linna prahipaikades, müüripragudes, jäätmaadel, raudteeservades kui palistab tolmuseid kruusateid. Paiselehe suured lehed ilmuvad alles tükk aega pärast õitsemist ja on läbi aegade olnud tuntud ravimtaimeks. Nagu taime nimigi ütleb, kasutati paiselehe värsket muljutud lehti paistetuse leevendamiseks ja kuivatatud lehtedest tee on tõhus köharavim.

Sinilill

Heitlike ilmadega kevadel rõõmustab sinilill silma pika aja jooksul, värvides lehtpuusalud ja võsaveered siniseks ning poetades sekka ka üksikuid roosasid, harvem valgeidki õisi. Uued lehed kasvatab taim peale õitsemist, kui puud on juba lehes ja pakuvad taime edasiseks arenguks vajalikku varju – kevadel õitsemisajal kohtab üksnes taime vanu lehti. Ennevanasti kasutati sinilille ka ravimtaimena, aga tänapäeval tuleks sellest hoiduda, sest taim on mürgine.

Võsaülane

Nimetusele vastavalt leiab võsaülase kõikjal kevadist lehtpuuvõsa kaunistamas.
Sarnaselt kõigile tulikalistele on ka võsaülane mürgine – taimemahlad võivad põhjustada ville ja seespidisel tarbimisel võib saada tõsise ülasemürgituse. Võsaülasel ja kollasel ülasel on nöörjas roostepunane risoom, mis hoogsal lillenoppimisel tihtipeale näppu kipub jääma.

Lepiklill

Lepiklill on omapärase ja meeldejääva välimusega kirgast kollakas-rohelist õunakarva lilleke, mis oma rõõmsa värviga kevadist pruunitoonilist lepavõsa elustab. Lepiklille seemned on mürgised, aga taime lehti võib julgelt kasutada – taimemahlaga on ravitud nahahaigusi ja töödeldud lehtedest saadud abi kopsutõbedele.

Kollane ülane

Sarnaselt võsaülasele on ka mõnevõrra hilisem õitseja kollane ülane mürgine kevadlill. Nagu sinililledel, puuduvad ka ülastel kroonlehed ja suured värvilised lehed, mis õie moodustavad, on hoopis tupplehed.

Harilik katkujuur

Harilik katkujuur on silmatorkava välimusega kevadine õitseja, kelle lillakas-roosast õitekolooniast on raske ükskõikselt mööduda. Suvel tähistab kevadist õiteilu hiiglaslike lehtede läbimatu patsik. Katkujuur on tänaseni kasutatav ravimtaim, mille kasutusala sarnaneb natuke paiselehele – lehtedega ravitakse paistetust ja ülemiste hingamisteede hädasid, aga vahetevahel on kasutamist leidnud ka taime õied.

Kanakoole

Ka see kevadine kollane õitseja kuulub tulikate hulka ja on, nagu teisedki tulikate esindajad, mürgine – lausa nii mürgine, et võib kana tappa. Kanakoole ääristab kevadisi porimülkaid ja kraavikaldaid ning on üsna levinud ning tavaline. Sarnaselt paljudele teistele kevadistele taimedele, on vanarahvas üritanud ka kanakoolet arstimiseks ja isegi toiduks tarvitada.