Kogu selles värskete lehtede ja puhkevate õite virrvarris võib kahe silma vahele jääda kollakas-roheliste graatsiliste pöörisõitega kaunis põõsas - punane leeder (Sambucus racemosa). 

Ehkki Eestis märksa vähem levinud, on punasest leedrist enam tuntud tema tumedaviljaline ja kännasja õisikuga sugulane must leeder (Sambucus nigra).

Kuigi musta leedri näol on samuti tegu meil laialdaselt naturaliseerunud liigiga, siis paneb tema levikule piiri taime suhteline külmaõrnus, mis ei võimalda tal Eesti karmima kliimaga paikades laiutada.

Küll aga kasvatatakse kultuuris tema loendamatuid aiavorme nii õite kui maitsvate marjade pärast.  

Ükski leedritest ei ole päris meie oma liik aga punane leeder on tänu edukalt toimivale nutikale paljunemismehhanismile eriti hästi naturaliseerunud ja laialdaselt levinud. Nimelt ehib taim end sügisel raskete punaste marjakobaratega, mis meelitavad linde lähedalt ja kaugelt pruukosti võtma - linnuke sööb marja, mis on tegelikult luuvili, ära aga seeme läbib tema seedekulgla puutumatuna ja külvatakse juba koos väetisega loomulikul teel.

Nii kasvavadki punased leedrid igalpool seal, kus inimene maad ei kultiveeri. Sarnaselt samuti sulgjate liitlehtedega saarele armastab ka punane leeder kasvada vundamendi ääres, müüri sees, rusudes ja varemetes ehk seal kus teda ei segata.  

Maitseomadustelt jäävad punase leedri marjad oma mustamarjalisele sugulasele kõvasti alla, kuid on siiski kasutust leidnud. Tänapäeval seda ei soovitata, sest punase leedri seemned on mürgised, aga kui see kõrvale jätta, siis on tegu igati asjaliku vaheldusega toidulauale. Oluline on lihtsalt meeles pidada, et süüa kõlbavad ainult küpsed marjad ja seemned tuleb targu söömata jätta.

Tooreste viljade söömise keeld kehtib sinihappe sisalduse tõttu muuseas ka Põhjamaades kõrgelt hinnatud musta leedri puhul.

Punasel leedril ja ka lodjapuul (Viburnum opulus) on olnud üks huvitav välispidise kasutamise viis - nimelt tarvitati mõlema marju väga määrdunud käte puhastamiseks.