Tekst: Mari Tuvikene
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Gunnar Lepasaare metsad asuvad Ida-Virumaal Oonurme kandis ja ta on neljandat põlve metsatalu peremees. Oma metsa on ta saanud nii pärandusena kui ka paarkümmend aastat tagasi riigilt hüpoteegiga ostes, kunagisest mõnekümnest hektarist talumetsast on tänaseks saanud umbes 185.


Oma metsades majandab Gunnar ise. Olles metsamajandamisega tegeleva ettevõtte omanik, on tehnika ja oskuslikud töötajad endal olemas. Vajalikud teadmised on ta saanud nii töö käigus kui ka Sagadis, kus lõpetas 1980. aastatel metsavahtide kooli. Metsavahina on ta töötanud Oonurme metskonnas.

Maaelu raskendab linnainimese õpetus
Pärast talumaade tagastamist Eesti taasiseseisvumise järel tegeles Gunnar hoopis loomapidamise ja põllumajandusega. Kuna piima kokkuost lõpetati, siis tuli talule leida uus tegevussuund ning et talviti oli Gunnar metsas tööd teinud, siis tundus metsamajandamine uue suunana ainuke loogiline valik. Gunnar on elanud terve oma elu maal ning ütleb, et talle linnas ei meeldi, kuna seal kaob aeg lihtsalt käest ära. Kuigi maal on mõnes mõttes raskem elada kui linnas, ei näe ta probleemina ajutist teede täistuiskamist või elektri puudumist. Küll aga teevad maal elamise raskemaks linnainimeste õpetussõnad. „Palun laske meil lihtsalt rahulikult elada ja toimetada, mitte ärge tulge linnast õpetama, kuidas maal elada tohib! Peremehel peab oma maal ikka otsustusõigus säilima, sest selline ühiskonnakord, kus kõik kuulus kõigile, on meil juba olnud ja see lõppes teadagi kuidas,“ ütleb Gunnar.

Hetkel on metsandus Eestis tuline teema ning palju levib ka valearvamusi ja müüte. Gunnari sõnul häirivad need teda väga, eelkõige arusaam, justkui metsas tehtaks vaid lageraiet. Inimesed ei saa aru, et enne lageraiet tuleb metsas kõvasti vaeva näha ning selle eest hoolt kanda. Metsameeste maine on viidud alla ning nimed, mis metsameestele antud, on pehmelt öeldes solvavad, sõnab Gunnar.

Palju õnne, tegime sulle kaitseala
Probleem ei ole tema sõnul vaid ühiskonna suhtumises, vaid ka riigis. Gunnar tõdeb, et praegu ei kaasata maaomanikke absoluutselt ja metsaomanikel puudub võimalus öelda ei. „Palju õnne, tegime sulle kaitseala, ja aitäh, et oled kasvatanud metsa, mis meie arvates võiks mõnele liigile sobida!“ illustreerib mees valitsevat suhtumist. Teavitustöö sisaldab tema hinnangul vaid teada andmist, et mis otsused on omaniku maa peal tehtud, ning neid enam muuta ei saa. Lisaks sellele, et piiratakse maaomanike õigusi, ei kompenseerita neid õiglaselt. Gunnar leiab, et selliste probleemide lahendamiseks võiksime võtta eeskuju Põhjamaadelt, nagu näiteks Soome, kus eramaal asuvad kaitsealasid luuakse vaid maaomanikuga kokkuleppel. Üks võimalus olukorda leevendada oleks maadevahetuse taastamine, sõnab Gunnar. Kuigi tema piirkonnas on ka see kaitsealuste metsade rohkuse tõttu keeruline. Gunnar leiab, et metsaomanikega tuleb teha koostööd, mitte pidada neid looduse vaenlaseks.

Mitukümmend hektarit Gunnari metsast on range kaitse alla võetud, sest seal on väidetavalt sobiv elupaik lendoravale, kuigi neid tema metsades leitud ei ole. Ebaõiglaste piirangute ja kompensatsiooni puudumise tõttu on pere Eestis läbi käinud kõik kohtuastmed ja jõudnud koos naabruses elava perega nüüd ka Euroopa kohtusse. Siinkohal leiab Gunnar taas, et eeskuju tasuks võtta Soomelt, kus lendoraval läheb vaatamata sellise agressiivse kaitse puudumisele üsna hästi. Eestis tuleks tema meelest tegeleda kisklussurve vähendamisega, mitte võtta üha enam metsi kaitse alla. Praeguseks on Alutagusel võetud lendorava olukorra parandamiseks kaitse alla nii palju metsa, et sellest piisaks 500–1000 emasloomale, küll aga pole selline praktika vilja kandnud ning loomakese olukord pole senini paranenud, tõdeb Gunnar. Mees on Rakvere Metsaühistu liige ja pidevas suhtluses ka Eesti Erametsaliiduga. Viimasel ajal on „looduskaitsega“ võitlemine Gunnari igapäevane tegevus ning ta tõdeb, et eriti hea on tunda, et seljatagune on olemas.

Gunnar Lepasaar metsamajandajate konkursi tulemuste väljakuulutamisel kogu pere metsapäeval Pärnus. Vasakul Erametsaliidu juhatuse liige Meelis Matkamäe ja paremal Jaanus Aun, toonane Erametsakeskuse juht, nüüdne Erametsaliidu tegevjuht. Foto: Erlend Štaub

Omanik panustab vabatahtlikku loodushoidu
Gunnari sõnul panustab iga metsakasvatusega tegelev metsaomanik vabatahtlikku loodushoidu. Just metsaomanikud tagavad oma tööga metsade elurikkuse, samas kasvatades järeltulevatele põlvedele terved ja elujõulised metsad. Metsade õigeaegne hooldamine ja uuendamine loob mitmekesisuse, vastupidiselt kümnetel tuhandetel hektaritel metsa mädanema laskmisele, kuna eri vanusega metsad võimaldavad rohkematel liikidel leida just neile sobivat elukeskkonda.

Gunnar ei tee metsas ainult tööd, vaid käib seal ka vabal ajal. Olgu selleks siis ringiuitamine, seenel käimine või lastelastele metsast kuuse toomine. Ta on väiksest peale metsaga tihedalt kokku puutunud ning juba veidi suuremana võttis isa Gunnari ka jahile kaasa. Praegugi on üheks Gunnari hobiks jahil käimine, aga ka kalapüük, milleks tal küll töö kõrvalt kipub kahjuks aega napiks jääma. Kuigi hetkel on metsamehe maine mutta trambitud, loodab Gunnar, et ühel päeval on see amet taas au sees ja töö võtavad üle tema lapselapsed.

Gunnar on alates Tudu tormist 2001. aastal osutanud teeneid ka RMK-le, olles RMK lepinguline partner. Mõni aasta hiljem tegi ta RMK-le ka masinatega harvendusraiet. Gunnari sõnul on ta selle aja jooksul väga palju õppinud ning kasutab saadud teadmisi ka oma metsas. Samuti leiab ta, et RMK lähtub praegu oma tegevustes parimatest teadmistest, mille on andnud meile sada aastat metsanduslikku kõrgharidust.