Tekst ja fotod: Aimar Ventsel
Artikkel ilmus RMK ajakirjas Metsamees

Üks mu lemmikraamatuid on läbi aegade olnud nõukogude ajal sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud Eric Collieri „Kolmekesi kõnnumaal“. Raamat on ühe inglase autobiograafia, kes enne Teist maailmasõda rändas Kanadasse, rajas pere Põhja-Kanada kõnnumaal ja elas õnnelikult kütina. Ta võttis oma südameasjaks tuua tagasi karusnahaloomad ja just eriti koprad, kes olid sealkandis täielikult hävitatud. Et väheseid karusloomi oma jahiterritooriumil säilitada, võttis ta oma valdustes ette pikki patrullretki. Üks meeldejäävamaid hetki raamatus on see, kuidas Eric Collier tabas indiaanlaste jahiseltskonna oma maadel järves ondatraid salaküttimas. Edasi tuleb huvitav stseen, mille avastamise ma jätan nendele, kes raamatut veel lugenud pole.

Kõige olulisem transport käib Artikas jõgesid pidi. Jana jõgi, Verhojanski mäed, Ida-Siber. 

„Kolmekesi kõnnumaal“ ja terve plejaad taoliseid raamatuid vormisid minus huvi Arktika, tema looduse ja põlisrahvaste vastu. Esimest korda sattusin ma Siberisse, täpsemalt öeldes Handimaale Obi jõe äärde 1990. aastate keskel ning sellest ajast saadik olen regulaarselt Venemaa Põhjalas käinud, alates 2000. aastast Jakuutias, eriti aga Põhja-Jäämere äärse ranniku tundratsoonis. Kogu nähtu ja kogetu on mind pannud kõvasti kahtlema kõigis legendides, mida räägitakse põhjarahvaste kohta. Üks nendest legendidest on postulaat „loodusrahvaste“ loodushoiust. Loodusrahvad panen ma siin jutumärkidesse, sest see on tegelikult 19. sajandi kontseptsioon n-ö õilsast metslasest, kes elab ümbritsevaga harmoonias ja suhtub loomadesse või lindudesse kui vendadesse ja õdedesse. Aga see on hoopis teine teema.

Soomeugrilase müüt
Selles suhtes oli eespool mainitud juhtum Collieri raamatust väga kõnekas. Sisserännanud valge mees üritab säästa ja päästa säilinud karusloomi, ent needsamad õilsate loodusrahvaste hulka kuuluvad indiaanlased vilistavad sellele ja panevad teise mehe jahimaadel lõksud üles. (Kusjuures kõigi kütirahvaste juures on ilma loata teise mehe maadel küttimine kuritegu, millest hullem on ainult teise mehe saagi lõksudest varastamine.) Siin pole tegemist raamatus kirjeldatud indiaanlaste erandlikkusega, vaid reeglipärasusega. Eks igaüks on kuulnud fraasi „Eestlased on metsarahvas!“ ning vast ka puutunud kokku kasvõi Valdur Mikita kirjutistega soomeugrilaste eriliselt harmoonilise suhte kohta metsaga.

Traditsiooniline põhjajakuutide toit: kala ja isetehtud pirukad.

1990. aastate keskel sattusingi nende „päris“ soomeugrilaste sekka, kelleks olid Pimi jõe handid. Elasid nad perekonniti taigas, kasvatasid väikestviisi põhjapõtru ning tegelesid küttimise ja kalapüügiga. 1990. aastate alguses tekkis Eestis uus põlvkond etnolooge ja folkloriste, kes läksid Siberisse otsima eestlaste soome-ugri juuri. Lähimad ja kergemini kättesaadavad soome-ugrilased olid handid nendes piirkondades, kus töötasid legendaarsed eesti teedeehitajad – nende lennukitega saadi otse Surgutti ja sealt edasi juba muude vahenditega. Üks asi, mis mulle hantide juures silma torkas, oli nende jahikirg. Liha või kala võis olla lademes, ent jahile mindi ikka. Protsess oli sel juhul olulisem kui tulemus, sest jahiks saadud lind visati pärast mõnda päeva vedelemist koertele. See kohe kuidagi ei haakunud soome-ugri loodusrahva kuvandiga, mille järgi kütitakse vaid niipalju, kui vaja läheb.

Lõputu jahikirg
On üks teema, millest „õilsate loodusrahvaste“ kontseptsiooni kultiveerijad eriti rääkida ei taha. See, et enamiku Arktika karusloomi püüdsid eri aegadel kinni just kohalikud põlisrahvad. Kohati võib sellest ka aru saada. Nii oli Tsaari-Venemaa peamiseks valuutaallikaks sajandeid karusnahad ja Vene võim maksustas Siberi rahvad karusnahamaksuga. Ent Põhja-Ameerikas sellist poliitikat polnud ja sealsed põliselanikud tegid seda ainult – tänapäeva mõistes – tarbijalikel kaalutlustel. Karusnahkade vastu vahetati tulirelvi, nuge, kirveid, teed, jahu ja riiet. Lõpuks tekkis sõltuvus nendest kaupadest ja kui karusloomad olid välja püütud, siis sattusid osa hõime väljasuremise äärele, sest ilma valgetelt ostetud kaupadeta enam elada ei osatud.
Hiljem tundras elades nägin, et jahikirg oli seda suurem, mida suurem oli saakloom. Kus metsik põhjapõder laskekaugusele sattus, seal ta ka üldjuhul otsa leidis. Tundraelanikud jagunevad küttideks ja põhjapõdrakarjasteks. Esimeste puhul on lausküttimine mõistetav, sest nad elavad liha müügist, mida suvel säilitatakse igikeltsa kaevatud jääkeldrites. Ka teised elavad enamasti metsikute põhjapõtrade lihast, ent püss võeti ka siis kaasa, kui laagris oli liha. Laustapmiseks läks metsikute hanede rännu ajal kevadel ja sügisel. Suured haneparved lendasid üle küla ning mehed kõmmutasid nii, mis jõudsid. On olemas reegel, et rohkem kui 99 hane lasta ei tohi. Ühest küljest võib seda pidada ju loodusrahvaste reegliks looduse säilitamise eesmärgil. Ent need 99 hane on paras mägi, mis küll aasta jooksul ära tarbitakse, ent mida aeg edasi, seda vastumeelsemalt, sest hanelihast on kõigil pärast jahihooaega kõrini.

Kütid Ida-Taimõri tundras.

Niisiis – loodusrahvad ei kipu üldjuhul loodust säästma. Loodus on neile elukeskkond, kust võetakse, mida vaja on. Loodus pakub ka adrenaliini, seda eriti jahipõnevuse kaudu. Nii kummaline kui see ka pole, siis tegelikult mõistavad loodusrahvad väga halvasti suhet üleküttimise ja saakloomade vähenemise vahel. Üks põhjus võib olla selles, et loomade arv kõigub läbi aegade. Tegelikult morjendab loomade ja muu eluslooduse hing ja vägi Arktika põlisrahvaid palju vähem kui Mikita või teised müüdiloojad endale ette kujutavad. Üldse on nii, et boreaalsete rahvaste hingelisusest kipuvad rääkima need, kes elavad linnades. Olgu nad siis oma rahva seast pärit intellektuaalid või Eesti hõimuliikumise tegelased.