Või äkki ei taha linnud alati külas süüa, vaid lähevad siiski vahel koju oma metsasööklasse, kus neid alati ootab tuttav ja mitmekesine menüü? Mida linnud talvel metsas söövad?  

Talvine metsamenüü pole mõistagi nii rikkalik kui suvine: paljud putuktoidulised linnud, kes lõuna poole ei lenda, peavad oma suviseid harjumusi muutma, minnes üle taimetoidule. Ja mida neile tänapäeval metsasööklas pakutakse? Vaatame mõningaid selle menüü kõige levinumaid roogasid. 

Ühed peamised kõrge kalorsusega toiduallikad lindude ja teistegi loomade jaoks on kuusk ja mänd. Nende seemned valmivad poolteist aastat pärast tolmeldamist – järgmise aasta oktoobris-novembris – ja püsivad terve talve käbide sees kuni päris kevadeni, mil päike õhku piisavalt soojendab ja küpsed seemned hakkavad avanevate soomuste alt igas suunas laiali lendama. 

Aga kevadeni tuleb veel vastu pidada, seetõttu on nii mõnigi metsaelanik õppinud tugevate käbisoomuste taha peidetud toitvaid seemneid sealt kätte saama. Ühed aktiivsemad männi- ja kuusekäbide „seemnekaevandajad“ on rähnid ja käbilinnud. 

Kuid selleks, et süüa, peavad rähnid ja teisedki linnud tööd tegema. Näiteks rähn peab oma „sepikojas“ töötlema 50–70 kuusekäbi päevas, et süüa 500–1000 tillukest seemet. Ilmselt seepärast polegi ükski rähn kunagi ülekaalus. 

Lisaks rähnidele ja käbilindudele söövad kuuse-, harvem ka männiseemneid, teisedki linnud: tihased, sinitihased, sootihased, tutt-tihased, pöialpoisid, puukoristajad, siisikesed, rohevindid ning isegi vareseid ja harakaid on nähtud neid söömas. 

Kuuse- ja männiseemned meenutavad väliselt vahtra tiibvilja – see lihtne looduse leiutis on hästi toiminud juba mitu aastatuhandet, seetõttu pole meil ka vahtratest, mändidest ega kuuskedest puudust. 

Selleks aga, et männikäbidest igapäevaseks toiduks piisavalt seemneid saada, peab rähn neid kuuse omadest poolteist korda rohkem läbi töötama. 

Männikäbide seemned on küll toitainerikkamad kui kuuseseemned, kuid nende kättesaamiseks kulub palju rohkem energiat – see on poolteist korda töömahukam ja seetõttu ongi rähni menüüs nii toitvamad männikäbid kui ka töötlemiseks vähem energiat nõudvad kuusekäbid.  

Sageli vastavad nii lapsed kui täiskasvanud küsimusele „Millistel puudel kasvavad käbid?“ ühtemoodi: „Kuuskedel ja mändidel.“ Täiskasvanud võivad lisada veel lehise, nulu ja seedri, kuid kõik unustavad ära ühe meie levinuima puu - lepa. 

Ja lepakäbid, kuigi männi- ja kuusekäbidega võrreldes väikesed, ei näe teistest halvemad välja. 

Mustal ja hallil lepal valmivad oktoobris käbid, mis meenutavad miniatuurseid okaspuude käbisid, talve jooksul lendavad seemned nende soomuste alt tasapisi välja.  

Talvel, eriti pärast tuuliseid päevi, on lumi lepikus ja segametsas sageli kaetud lepaseemnetega, mis tuulega hõlpsasti laiali kanduvad. 

Siisikeste, urvalindude ja muude väikelindude jaoks on need kasulikud terakesed talvel vaat et peamine toit. Siisikesed ja urvalinnud lendavad lepikus tihti suurte salkadena puude latva ja tühjendavad lepakäbid oma tugevate nokkadega seemnetest, vahel aga korjavad maha pudenenud seemneid otse lumelt.

Teine paljude lindude lemmiktaim on meile kõigile tuttav pilliroog. Pillirootihnikuid võib leida peaaegu kõikjal, kus on piisavalt niiskust - soodes, niitudel, jõgede ja järvede kallastel, mereranna liivastel madalikel.

Roostikud on lindudele nii varjupaigaks vaenlaste eest kui ka toiduallikaks. Pilliroog kuulub kõrreliste sugukonda ja selle õisikud sisaldavad tuhandeid väikseid seemneid, mis väliselt meenutavad puhastamata kaerateri.

Need terad on roohabekate talvine lemmiktoit. Talvel veedavad need ebatavalise sulestikumustriga väikeste lindude tohutud parved peaaegu kogu aja roostikus, aeg-ajalt sealsamas ühest kohast teise lennates. Ja tundub, et nende toiduvarud ei saa siin kunagi otsa.

Pillirooseemned meeldivad väga ka teistele väikelindudele, näiteks sinitihastele.

Paljud linnud toituvad meelsasti mitmesuguste rohttaimede seemnetest, mille kuivanud õisikutega varred õõtsuvad lumiste põldude või luhtade kohal.  

Üks neist lindudele meeldivatest taimedest on takjas ehk kobruleht, mille ogalisi nutte teavad kõik juba lapsepõlvest saati.

Nende ogade abil klammerduvad takjanutid loomakarvade või linnusulgede külge ja nii jõuavad takjaseemned pikkade vahemaade taha, laiendades seeläbi taime kasvuala.

Takjaseemneid endid pole eriti näha, need on varjul takjanutti moodustavate torkivate kerajate korvikeste sees. Kuid linnud teavad hästi, mis okaste taga peidus on, ja söövad meeleldi neid toitvaid vilju.

Linnud pole aga ainsad, kellele takjaseemned meeldivad: nii takjanuttide sees kui ka taime vartes võib sageli leida teisigi huvilisi, need on kas väikeste liblikate või kärsaklaste vastsed.  

Kalamehed, kes kasutavad vastseid talvisel püügil söödaks, teavad hästi, et nad talvituvad takjates ja teistes jämeda varrega taimedes, näiteks karuohakates ja pujudes.

Takja ja teiste rohttaimede seemneid söövad talvel meelsasti näiteks ohakalinnud. Aga nagu näha, võib ta takjaseemnetest taimetoidus ootamatult leida ka lihalisandit, mille üle ohakalind on väga rõõmus.

Loomulikult ei piirdu lindude metsamenüü ainult nende seemnetega - metsas jätkub ka talvel mitmesuguseid kuivanud vilju, seemneid, pähkleid, tõrusid ja puude pungi, puukoore all ja pehkinud kändudes talvitub aga tohutul hulgal putukaid ja nende vastseid.  

Nii et linnud ei jää kunagi päris nälga, isegi kui me neid ei toida, kuid siiski pole nende aitamine külmal talvel sugugi üleliigne.