Miks nii kaugel, ajaloolisel saamide kodumaal? Projekti üheks partneriks ja Rootsi tegevuste koordineerijaks on Norrbotteni läänivalitsus (Länsstyrelsen Norrbotten). Rootsis on kokku 21 lääni, Norrbotten on neist põhjapoolseim ja suurim. Veidi rohkem kui kaks korda suurem kogu Eestist. Norrbotteni keskuseks on Botnia lahe ääres paiknev Luleå. Läänivalitsused on riigivõimu käepikendused ja tegelevad muuhulgas riiklikult oluliste keskkonnateemadega. Näiteks jõeliste ja muude elupaikade parandamise ja taastamisega.


Rootsis on neli niiöelda rahvuslikku jõge: Piteälven, Torneälven (meile suupärasemalt Tornio jõgi), Kalixälven ja Vindelälven. Definitsiooni järgi on need suuresti inimmõjust puutumata looduslikud jõed, kuhu ka tulevikus ei tohi hüdroelektrijaamu ehitada. Või no peaaegu looduslikud – Piteälvenil on siiski neli reguleerivat paisu ja üks hüdroelektrijaam 15 km kaugusel suudemest. Rootsi teiste suurte jõgede võrdluses on see siiski hea tulemus.

Piteälven saab alguse Rootsi-Norra piiril olevatest mägedest ja voolab Läänemerre Botnia lahte. Selle teele jääb mitmeid koski ja kärestikke, aga suurim, isegi üks Põhjamaade võimsamaid, mühiseb Storforsenis. Kesksuvel voolab sealt alla 850 m3 vett sekundis, mis iseenesest polegi nii muljetavaldav kogus (Narva jõe keskmine vooluhulk on näiteks 400 m3/s ja suurvee ajal kordades rohkem), ent selle vooluhulga teeb aukartustäratavaks asjaolu, et 600 m pikkusel lõigul laskub see 50 m. Tulemuseks on veemöll, millest ei pea lugu isegi lõhed ja pööravad oma rändel kärestiku all vabatahtlikult harujõkke. Küll aga meeldib see inimestele ja on üks Põhja-Rootsi populaarsematest vaatamisväärsustest koos päris korraliku turismitaristuga.



See oli siis lühike selgitus, et miks me just seal kokku saime. No ja muidugi elab ka ebapärlikarpe nii Piteälvenis kui selle harujõgedes päris ohtralt. Aga ei ole see elu neil sealgi päris muretu. Põhja-Rootsi jõgede ja ojade vaba voolamist on tõkestatud, voolusänge on lihtsustatud ja sirgendatud ning valgalasid tugevalt kraavitatud, mis omakorda on muutnud setete liikumise dünaamikat. Need tegurid halvendavad ebapärlikarpide ja paljude teiste vee-elukate elutingimusi. Rootsi jõgede looduslikke sänge on kõvasti muudetud palgiparvetamise tõttu. Et palgid paremini allavoolu liiguks korjati sängist ära suuremad kivid, peamine voolukanal muudeti sirgemaks, kitsamaks ja ääristati tihti puidust ning kividest kaldakindlustustega. Tänaseks on palgiparvetamisest saanud pärandkultuur ja jõesänge muudetakse tagasi mitmekesisemaks. Palju teeb ka veevool ise ära, kui selleks talle võimalus anda – kaldale tõstetud kivid lihtsalt tagasi jõkke panna ja kindlustatud kaldaehitised ära lõhkuda. Lõhkuda ja hävitada pärandkultuuri? Jah ja ei – osa jõelõike jäetakse sihilikult puutumata, et kunagist parimat puitmaterjali transpordiviisi mäle(s)tada.



Vaatasime ka üle, mida rootslased on jõudnud oma ebapärlikarbi jõgedel juba teha. Meetodid on üpris sarnased meie omadele ja eks me olemegi nii soomlastelt kui rootslastelt neid õppinud, kuna seal on jõetaastamise teemadega kauem tegeletud. Kus võimalik, kasutakse tehnikat, kus mitte, ei põlata ka ära käsitööd. Ühe puitpaisu ehitamine vanale kuivenduskraavile võib olla mitme inimese päevatöö ja selline kulu õigustab end vaid siis, kui kopale ligipääsu rajamine pole võimalik. Puitpaisudest oleme meie Eestis küll loobunud, sest need kipuvad kiiresti lagunema. Suuremas jõesängis kivide liigutamine on jäetud ikka masinate teha, aga sellele tööle eelneb karpide ajutine ümberasustamine, et tööd neid ei kahjustaks.

Üheks varjatud probleemiks on väiksematel ojadel vanad truubid, mis madalveeperioodidel kuivaks jäädes muutuvad kaladele rändetõkkeks. Lahenduseks on kas paremini projekteeritud ja ehitatud truubid või nendest üldse lahti saamine, vaba voolusängi taastamine ja silla rajamine. See probleem pole võõras ka Eestis.

Eestis oleme projekti esimeses pooles eelkõige keskendunud karpide kasvatamisele. Selle suve seisuga on jões kasvatusplaatidel ja -kastides kasvamas 7500 noort ebapärlikarpi, kes on vaprad ellujääjad 281 forelli lõpustelt vabanenud ja kokku kogutud 34 000 vastsest. Karpide suur suremus esimestel eluaastatel on tavaline ka looduslikes tingimustes, nii et tegelikult edeneb karpide kasvatamine ootuspäraselt.


Oleme alustanud jõesängis uute elupaikade loomise ja olemasolevate parandamisega, lisades vette jämedamat puitu ja voolusuunajaid. Selle aasta lõpuks valmivad ka kahe suurema Pudisoo jõe valgalale jääva märgala taastamisprojektid, mida viime ellu järgmisel kahel aastal. Tihedas koostöös Tartu Ülikooliga jälgime jõe seisundit ja taastamistööde mõju vee kvaliteedile ning setete liikumisele. Töö käib nagu vesi voolab!

PS! Sel sügisel unustage ära näo- ja maskisaated, sest telehooaja kõige suurem ja rafineeritum šõu leiab aset RMK Youtube kanalil.
Karpidest ja karbikaamerast käis Terevisioonis hiljuti rääkimas ka RMK ebapärlikarbi spetsialist Katrin Kaldma.

Soome, Rootsi ja Eesti ühisprojekt LIFE Revives (Ebapärlikarbi populatsioonide ja elupaikade taaselustamine, 2021-2027) tegeleb vooluveekogude elupaikade, valgalade ja puhvertsoonide taastamisega. Töid tehakse 32-s Põhja- ja Lääne-Soome, 36-s Põhja-Rootsi ja ühes Eesti jões. Projekti juhib Jyväskylä Ülikool ja Eestist osalevad RMK ja Tartu Ülikool. Ebapärlikarp on Eesti ainus I kategooria kaitsealune selgrootu loomaliik, kelle populatsiooni suuruseks on umbes 25 500 isendit ja teadaolevalt elab praeguseks vaid Pudisoo jões.