Uuendusraie arvestuslank
Uuendusraie arvestuslank on metsa korraldamise juhendiga kehtestatud eeskirjade järgi arvutatud uuendusraiega ühe aasta jooksul raiutav pindala kaitsekategooriate ja peapuuliikide lõikes. Arvestuslangi eesmärgiks on jaotada seadusega raiuda lubatud metsade raiemahtu jätkusuutlikkust tagavalt, arvestades puistute vanuselist struktuuri ja küpsuskriteeriumeid. Kuidas me teame, mis on sobiv, jätkusuutlikkust tagav kogus?Inimene on aastasadu ja -tuhandeid kasutanud metsa, et elada - ehitada endale koda, saada sellesse toasooja ja ümbritseda end meele- ja hädapäraste esemetega. Ajapikku on inimeste arv kasvanud ja valmistatavad esemed on tihtipeale kaugel ratsionaalsusest. Puit tagab oma kiire taastumistsükliga meile elukvaliteedi ja -keskkonna. Kasutame seda mõistuspäraselt.
Kui palju on mõistuspärane? Oletame, et meil on 100 ha männikut ja me tahame seda kasutada ühtlaselt ja pidevalt. Oletame, et selle männiku taastumisaeg on 100 aastat. Järelikult saame igal aastal raiuda 1 hektari. Seame täiendava piirangu, et männikut ei tohi raiuda enne, kui see on saanud 100-aastaseks ja 100 ha männikust on hetkel 100-aastane vaid 10 ha, 40 ha on 60-aastane ja 50 ha 10-aastane. Alustame raiumist 1 ha aastas. Kuid paraku saame seda teha vaid 10 aastat. Selle ajaga on 60-aastane männik saanud 70-aastaseks ja meil tuleb 30 aastat oodata, et uuesti raiuma hakata. Seejärel saame jälle 40 aastat hektari kaupa raiuda. Selleks ajaks on 10-aastane männik saanud 90-aastaseks ja me peame jälle 10 aastat ootama. Ühtlasem kasutus oleks aga näinud välja selline: esimesed 40 aastat raiume 0,25 ha aastas, järgmised 50 aastat 0,8 ha aastas, seejärel saab korraga küpseks tervelt 50 ha metsa ja edaspidi saame raiuda igal aasta 1 ha.
Tegelik elu on märksa keerulisem. Eesti metsade peamisteks puuliikideks on mänd, kuusk, kask (aru- ja sookask), haab, sanglepp ja hall lepp. Neil puuliikidel on erinevad küpsusvanused ja seda ka ühe liigi piires (männil näiteks 90-120 aastat). Need liigid moodustavad erinevaid koosseise ja vanuselisi jagunemisi.
Õigetele otsustele jõudmiseks vaadeldakse erinevaid perioode. Ühtlase kasutuse langi puhul jagatakse kõik puistud raieringi pikkusega. Tulemus on väga teoreetiline, mille järgi ei õnnestu ebaühtlase vanuse korral ühtlases mahus raiuda. Samas, kui kõik metsad oleksid küpsed, siis poleks arukas lasta mõnel kuusikul oma järge näiteks 150. eluaastani oodata, kuna kuusiku tagavara hakkab kahanema tunduvalt varem.
Küpsuslank jagab hetkel küpsed metsad võrdselt 10 aasta vahel. 10-aastase perioodi varuga on metsade kasutamist ajatatud pikaajalise traditsioonina ja sellise printsiibi on kehtestanud ka praegune metsa korraldamise juhend.
I vanuslank jagab küpsed ja lähima 10 aasta jooksul küpsuse saavutavad metsad 20 aasta vahel, II vanuselank jagab küpsed ja lähima 20 aasta jooksul küpsuse saavutavad metsad 30 aasta vahel.
Selliste tehetega arvutatakse läbi eri perioodide vanuselise struktuuri muutumised ning tegelik langi valiku otsus langetatakse sellest dünaamikast lähtuvalt. Kui küpsuslank on suur ja vanuselangid vähenevad, ei raiuta 10 aastaga ära kogu küpsuslanki. Kui aga küpsuslank on väiksem kui vanuselangid, võib aastamahuks võtta küpsuslangist suurema pindala, sest vastasel korral tekiks hiljem küpsete metsade kuhjumine.
Langi valik oleks väga lihtne, kui metsade vanuseline struktuur ja koosseis oleksid ühtlased. Paraku peegeldub meie metsade vanuselises struktuuris Eesti ajalugu ja sellest tulenev puidu tarbimine. Mõistliku langivalikuga on võimalik metsakasutuse mahtu ajas ühtlustada.
