Päris metsaoravaid, saledamaid kui linna omi, võib talvel vilksamisi kohata sagedamini kuusikutes, kus oravate põhiline toit ripub ladvaokstel. Eks orava kuusekäbilembusele viitab ka tema rahvapärane nimetus –  käbikuningas.

Talvel toitub orav lisaks kuusekäbidele ka sügisel “sahvrisse” varutud pähklitest, seemnetest, tõrudest jm peidetud sobivast kraamist.

Praegu, kõige pimedamal aastaajal, on ainult valges tegutseval oraval toidu otsimiseks vaid loetud tunnid. Pika pimeda öö saadavad loomakesed mööda kõleda tuule eest kaitstud paikades – kas oma ehitatud pesas, mõnes puuõõnsuses või ka sobivasse kohta lindudele pandud pesakastis.

Vanasti oli talvises kasukas orav hinnatud karusloom, aga tänapäeval Eesti oravad jahimeest kartma ei pea ja nii ongi metsaorava hirmuäratavaim vaenlane metsnugis.

Sedasi toimetas arglik metsaorav 29. detsembril. Ehk tuli uurima, kus saaks “parajat polaarööd” hubasemalt veeta.