Kalakasvandus Põlulas

Põlula kalakasvandus asub Lavi külas Lääne-Virumaal, Alutaguse metsamassiivi lääneservas, Pandivere kõrgustiku kirdenõlval keskmiselt 67 meetri kõrgusel merepinnast. Teadaolevalt on Lavi allika väljavoolul kalu kasvatatud vähemalt 120 aastat. Esimene kirjalik teade kalakasvanduse tegevusest pärineb 1895. aastast, mil Põlula mõisaomanik Hermann von Krause eksponeeris Riia põllumajandusnäitusel Põlulas kasvatatud elusaid jõeforelle.

Vesi ohvriallikast

Kalakasvandus saab vee Lavi ohvriallikast, mis kunagi oli väga veerohke. Vanasti olevat igal kevadel olnud suurvee ajal allikast väljuva vee kohin kuulda uskumatult kaugele, vaiksetel kevadõhtutel lausa 2,5 kilomeetri kaugusele Uuemõisa külla. Lavi allikas asub kilomeetri kaugusel Kunda jõest. Sellest algav oja varustas mõisaaegadel veega kolme järjestikku paiknevat vesiveskit. Ohvriallika kaldanõlval asus XIX sajandi keskpaiku Põlula mõisniku jahimaja, teisel nõlval suur ohvrikivi. Allikas kuulub väga veerohkete hulka tänapäevalgi, selle vooluhulk kõigub olenevalt aastaajast ja sademete hulgast keskmiselt 110-440 l/sek vahel (minimaalne 60 l/sek ja maksimaalne 600 l/sek). Allikavee temperatuur on aastaringselt stabiilne – ca 6 °C. Hapnikusisaldus on kalade jaoks liiga madal, mistõttu tuleb seda aereerida.

Metsahärra mitu ametit

1895. aastal asus mõisas metsahärrana (metsaülemana) tööle Lõuna-Eestist pärit Jaak Paulmeister. Mõisnik paigutas tema perekonna elama allika kaldale jahimajja ja tegi talle ülesandeks juhtida mõisas ka kalakasvatuslikku tööd. Juba 1897. aastal toodi tiikidesse lisaks kohalikule jõeforellile ka vikerforelle, hiljem lisandusid karpkalad ja ilmselt 1903. aastal ameerika paaliad. Kinnitamata andmetel käis Jaak Paulmeister tsaariajal Koola poolsaarel ning tõi sealt Põlulasse arktika paalia silmtäppfaasis marja, millest kohapeal koorusid vastsed. Sajandi lõpul andis mõisnik vesiveski koos maaga Paulmeistrile rendile. Viimane ehitas Saksamaa eeskujul välja korraliku kalakasvanduse. 1913. aastal kasvatati juba keskmiselt 300 tuhat maimu hooajal. Elusforelle veeti tammepuust vaatides müügile Peterburi, kus naelaraskuse forelli hind oli üks kuldrubla. Söödaks kasutati peenestatud hobuseliha, mis koos kondi- ja rukkijahuga segati taignataoliseks massiks ja pandi tiikidesse puidust söödaalustele. Sajandivahetusel asusid paljud mõisnikud rajama kalakasvandusi ning Põlulas koolitati kalakasvatajaid ka teiste mõisate tarbeks. Mõisate riigistamise ajal ostis Jaak Paulmeister 1919. aastal oksjonil talu päriseks. Täpsed andmed sõjaeelsete aastate kalatoodangu kohta puuduvad, kuid teada on, et forelli kasvatati turukalaks kuni 800 kg aastas.

1937. aastal Jaak Paulmeister suri ja talu hakkas majandama tema väimees August Evert, kes 1944. aastal saadeti Siberisse sunnitööle. Süstemaatiline kalakasvatustegevus soikus ning rajatised lagunesid. Sõja ajal kalakasvandus rüüstati.

Mitmed omanikud

1948. aasta kevadel kalatalu riigistati ning sellele kuulunud tiikide ja maa baasil moodustati riiklik Põlula forellimajand, mis oli kuni 1964. aastani kolme erineva kalandusega tegeleva asutuse alluvuses (Sisemaa Veekogude Riiklik Kalatööstuse Trust, Estgosrõbvod – kalakaitse piirkondlik valitsus ja Kalamajanduse Ministeeriumi Toila kalakombinaat). 1949. aastal alustati uuesti kohaliku jõeforelli marja inkubeerimisega. Niisa ja marja saamiseks püüti kalad Kunda jõest ja Voore ojast. Esimese kolme ja poole tegevusaasta jooksul müüdi eluskalana 345 kg kaubaforelli. Järgnevatel aastatel (1955–1957) müüdi aga juba keskmiselt 3000 kg kaubakala aastas. 1952. aastal toodi Löwenruh (Tallinna) kalakasvandusest 44 000 vikerforelli marjatera ja hakati jõeforelle välja vahetama kiiremakasvuliste vikerforellide vastu. 1960. aasta paiku mindi üle ainult vikerforellide kasvatamisele ja jõeforellide sugukalu jäeti alles ainult niipalju, et saaks kasvatada kalaspordiorganisatsioonidele vajaliku koguse noorkalu jõgedesse asustamiseks.

Toila kalakombinaadi aeg

Toila kalakombinaadi alluvuses oli kalakasvandus aastatel 1959–1964. See oli suhteliselt edukas aeg, mil korrastati tiigid ja territoorium, rajati marjavõtmise maja, söödaköök ja piirdeaed. Kombinaadi kalatöötlemisjääke sai kasutada forellidele pastasööda valmistamisel. Kasvatati kaheaastast ja kolmesuvist kaubakala, aastas keskmiselt
15–16 tonni. Haudemaja ei olnud ning marja hautati otse lageda taeva all – allikapaisjärves purretele kinnitatud hautamiskastides. Naistel tuli marja hooldada talvel välitingimustes iga ilmaga, ükskõik, kas tuiskas lund või paukus pakane. Nii nad noppisid tundide viisi, lamades kõhuli purde peal, pintsettidega hautamiskastidest surnud marjateri. Pastataoline kalasööt valmistati söödaköögis kohapeal, veeti suurtes püttides hobustega tiikide juurde ja loobiti labidatega kaladele. Tootmine oli üpris ekstensiivne, töö raske ja tervistkahjustav.

Kalamajand ministeeriumi alluvuses

1964. aasta oktoobris viidi kalakasvandus iseseisva juriidilise isikuna üle ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi otsealluvusse. Kalakasvandus sai uue nime – Põlula Kalamajand. Selles staatuses tegutses kalakasvandus 27 aastat, kuni 1991. aastani. Tootmist laiendati, kõik varem ehitatud hooned ja rajatised remonditi kapitaalselt, ehitati haudemaja, uued maimutiigid ja ringtiigid, betoonbasseinid veevarustusega Voore ojast, töötajate elamud jms. Tiikide ja basseinide üldpind oli 3,54 ha. 1987. aastal oli majandi kogukäive 49 tonni. Aastas inkubeeriti 1,5–2,5 miljonit vikerforelli marjatera.

Algmaterjal teistele kalakasvatajatele

Suur osa silmtäppstaadiumis elusmarjast müüdi Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa kalakasvatajatele edasikasvatamiseks. Ligemale 40 aasta jooksul kasvatati lisaks elusmarjale ka vikerforelli noorkalu edasikasvatamiseks kaubakalaks nii Eesti kui ka teiste tollase NL liiduvabariikide kalakasvanduste tiikides või sumpades. Sõjajärgsetel aastatel 1948–1994 müüdi Põlula Kalamajandist kokku 608,3 tonni mitmesuguses vanuses vikerforelle, sellest eluskalana 574 tonni kaubaforelliks, 33 tonni noorkalu ja 1,3 tonni silmtäppfaasis elusmarja edasikasvatamiseks teistes forellikasvandustes.

Kauaaegsed töötajad

27 aastat, 1967–1994 töötas Põlula Kalamajandi direktorina Heino Peets, kellel on suured teened kalamajandi arendamisel ja tööshoidmisel. Enne teda on siinset tööd juhtinud Erich Hinno, Irina Štšukina, Vaike Sirak, Marie Noolmann ja Loreida Põder. Kalakasvatajatena andsid oma panuse Eduard Post, Are Varusk, Armilda Mulla, Niina Sepp, Enn ja Anu Soon ja paljud teised.

Muutuste tuules

1990ndate alguses tõid muutused majandussüsteemis kalakasvandustele kaasa suuri raskusi. Sööda hind kallines, mistõttu tõusis ka kala omahind, kuid samal ajal vähenes inimeste ostujõud ja sellega nõudlus kala järele. 1991. aasta aprillis allutati Põlula Kalamajand iseseisva tootmisüksusena majandusministeeriumi alluvuses olevale Rakvere Metsamajandile, kes aitas esialgu vee peal püsida. Sellest hoolimata vähenes tootmine kiiresti ja alates 1992. aastast uut marja tulevaste aastate kalatoodangu tarvis inkubeerima ei pandud. Leppides vähesega, püsis kalakasvandus siiski toimivana, olemasolevaid kalu kasvatati ning müüdi ja allesjäänud vara hoiti hoolega. Seoses Rakvere Metsamajandi erastamise kavadega kerkis küsimus kalamajandi edasisest saatusest. Keskkonnaministeerium otsustas moodustada kalamajandi baasil oma haldusalas iseseisva juriidilise isiku staatuses asutuse – Põlula Kalakasvatuskeskuse, et korraldada riiklikul tasemel kalavarude taastamistöid. Sellega lõppes 1994. aastal Põlulas ligi 100 aastat kestnud forellikasvatuse aeg ja algas uus ajajärk kalakasvanduse ajaloos.

Põlula Kalakasvatuskeskuse ülesanded

Lõhevarude taastamise vajadusest Eestis oli ministeeriumides ja teadusasutustes räägitud juba aastaid. Taasiseseisvunud Eesti ühines Läänemere töönduskalade varude ja kaitse küsimustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Lõhepüügi kvoodid sõltusid muuhulgas riigi panusest selle kalaliigi varude taastamisse.
Põlula Kalakasvatuskeskuse peamisteks ülesanneteks sai külmaveeliste kalaliikide, eeskätt lõhe noorkalade kasvatamine ning asustamine hävinud või nõrkade asurkondade taastamiseks ning nende geneetilise materjali kogumine ja hoidmine, lisaülesanneteks osalemine katsetöödes teadusuuringute tarvis ning üliõpilaste praktika korraldamises. 18 aasta vältel on siit asustatud Eesti jõgedesse umbes 5 miljonit mitmesuguses vanuses lõhe, väiksemates kogustes ka meri- ja jõeforelli noorkalu.

Lõheplaan

Läänemere lõhe kaitseks ja loodusliku lõhe osatähtsuse suurendamiseks võttis Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon 1997. aastal vastu Lõheplaani (Salmon Action Plan), mille täitmine oli Eestile kohustuslik. Selle plaani eesmärk oli saavutada lõhejõgedes lõhepopulatsioonide looduslik taastootmine vähemalt 50% ulatuses kudejõe potentsiaalsest võimalusest. Lõheplaani vastuvõtmine seadis Põlula Kalakasvatuskeskuse tegevuse rahvusvaheliselt kokkulepitud alustele.
20. sajandi alguses kudes lõhe 11 Eesti jões, kuid 1990ndate aastate lõpuks olid tema algupärased asurkonnad säilinud vaid Kunda, Keila ja Vasalemma jões. Need jõed nimetati monitooringujõgedeks, kus Lõheplaani järgi pidi eesmärgini jõudma kaitsemeetmete rakendamise ja elupaikade korrastamise abil. Et ka edaspidi säiliks nende jõgede unikaalne geneetiline materjal, siis nendesse jõgedesse kalakasvanduses kasvatatud noorkalu ei asustata. Endistesse lõhejõgedesse, kus algupärane asurkond oli nagunii hävinud või hääbumas, tuli Lõheplaani järgi asustada kasvatatud noorkalu kuni loodusliku paljunemise taastumiseni ja elujõuliste populatsioonide moodustumiseni.

Kalakasvatuskeskuse rajamine

Keskus ehitati osaliselt välja aastatel 1995–1998. Endised rajatised lõhekasvatuseks ei sobinud. Koostati projektid, mille järgi toimub kogu kasvatusprotsess selleks ehitatud kalakasvatushoonetes. Kompleks pidi koosnema 1975. aastal ehitatud ning rekonstrueeritavast haudemajast ja kolmest uuest kalakasvatushoonest. Korraldati ümber veevarustussüsteem – rekonstrueeriti vana betoontorustik vee saamiseks otse allikajärvest; endiste tiikide asemele ehitati ka teine veehaare, mis koosneb tiikide süsteemist vee looduslikuks eelsoojenduseks ja hapnikutaseme tõstmiseks. Haudemaja rekonstrueeriti ning seadistati tänapäevase inventariga. Projekteeritud võimsuseks oli 100 000 kaheaastast lõhe laskujat keskmise isendikaaluga 70–80 grammi. Projekti lähteülesandes kavandatud kalakasvatuskompleksi mahust jäi rahastamise lõppemise tõttu aga kaheaastaste kalade kasvatushoone, so 1/3 kogu uuest kompleksist välja ehitamata, mistõttu ei olnud võimalik püstitatud eesmärki kaheaastaste kasvatamise osas täita. Kaheaastaseid oli võimalik kasvatada sugukalade jaoks ehitatud hoones paralleelselt sugu- ja asenduskarjadega ca 30 000–50 000 isendit aastas. Et maksimaalselt ära kasutada olemasolevaid noorematele vanusegruppidele sobivaid kalakasvatusbasseine, kasvatati ja asustati suuremal hulgal üheaastaseid lõhe noorkalu (100 000 – 200 000 isendit aastas) ning hea ellujäämuse korral ka vastseid ja samasuviseid noorkalu. Alates 2000. aastast kasvatati ja asustati teadlaste soovitatud veekogudesse väiksemates kogustes ka meri- ja jõeforelli noorkalu.

Tegijad ja koostööpartnerid

Kalakasvatuskeskuse loomise ja selle töö jätkumise nimel on oma panuse andnud paljud inimesed – projekteerijad, ehitajad, teadlased, kalurid, ametnikud. Tänu heale koostööle leiti üheskoos ajakohased ja sobivaimad tehnilised lahendused. Keskuse tööd juhtis ligi 20 aastat Jüri Lunin, kelle panus töörohketel ja keerulistel algusaastatel oli kahtlemata suurim. Kalakasvatustöö eest vastutas asejuhataja Ene Saadre.
Hüva nõu ja teadmisi on jaganud teadlased ja praktikud Soome Jahindus- ja Kalandusinstituudist, eelkõige Raimo Jäppinen, Matti Naarminen ja Lili Porspakka. Eesti Mereinstituudist aitas omalt poolt kaasa lõheuurija Mart Kangur ning Maaülikoolist kalateadlane Tiit Paaver. Marja ja niisa saamisel andsid oma panuse kutselised kalurid, eelkõige Sergei Šeršnjov Narvast, Fred Kaasik Karepalt ja Lauri Laurent Tsitrest.

Juba esimesel tegevusaastal sõlmiti põhimõtteline koostöökokkulepe abi saamiseks Soome partneritelt tehnoloogilise osa projekteerimiseks ning seadmete ja inventari paigaldamiseks. Projekteerija Martti Naukkarinen ning kalakasvatusliku sisseseade tootja Pertti Kojo annetasid 1995. aasta alguses keskusele pilootseadme lõhekasvatuse katsetöödeks. See võimaldas alustada kalakasvatustöödega juba projekteerimise ning ehitamise ajal, saada kogemusi ja nende põhjal teha kavadesse jooksvaid täiendusi. Soome Jahindus- ja Kalandusinstituudi Laukaa kalakasvandus annetas katsetöödeks 50 000 silmtäppstaadiumis lõhe marjatera. Kalakasvatuslike katsetööde õnnestumine oli argumendiks ka positiivsete rahastamisotsuste langetamisel. Peamiseks finantseerijaks oli Kalakapital, mille kaudu suunati investeeringuteks Põlulasse suurem osa nn kalaabist, mis tuli Taani riigilt. Abi tingimuseks oli seatud nõue, et seda kasutataks kalavarude säästliku kasutamise huvides. Kalakapitali nõukogu eesotsas esimehe Taidus Linikojaga toetas keskuse väljaehitamise kava, öeldes, et väetada tuleb ikka seda põldu, mis vilja kannab. Nii jõutigi Kalakapitali toel rekonstrueerida 1996. aastaks veevarustussüsteem ning haudemaja ja aastatel 1996–1998 ehitada ning sisustada kaks uut kalakasvatushoonet. Seoses Kalakapitali likvideerimisega 1999. aastal keskuse väljaehitamine katkes.

Projekteerijad ja ehitajad

Veevarustussüsteemi projekteerijateks oli esialgu AS Veerek (Ivi ja Karl Vartsen), hiljem vesiehitiste projekteerijad AS Kobrasest – Urmas Nugin, Priit Alekand ja Enn Kulp. Viimased pakkusid välja tollal Eesti jaoks uudseid ideid ja paremaid tehnilisi lahendusi. Veevarustussüsteemi ehitas Asbo Vesi OÜ eesotsas selle juhi Vello Koni ja töödejuhataja Toomas Kooskoraga. Tehnoloogilise osa projekti tegid Martti Naukkarinen ja Riitta Myyra Soome projekteerimisbüroost Kalavesi KY, kes moodustasid tulemusliku tiimi, kus olid hüdroinseneri teadmised kalakasvanduste projekteerimisel ühendatud kalade bioloogia ja kalakasvatustöö tundmise ning praktilise kogemusega. Sisseseade tarnis ning paigaldas samuti Soome firma – PK-Muovi (juhataja Pertti Kojo). Projektid ja teostus said nii head, et ei veevarustussüsteemis ega tehnoloogilises osas pole ligemale 20 aasta vältel esile tulnud ühtegi viga või probleemi.

Kalakasvatushoonete arhitektuurilise osa autoriks oli Hudo Roodemäe, ehitajateks AS Ehitustööd, AS EMV ja Facio Ehituse AS. Kokku läks keskuse rajamine maksma ligikaudu 30 miljonit Eesti krooni.

Kohalike populatsioonide säilitamine elusgeenipankades

Aastatel 1997–2009 saadi lõhekasvatuseks vajaminev mari ja niisk Narva jõest, osaliselt ka Selja jõest kohalike kalurite püütud sugukaladelt. Oma sugukarja moodustamiseks toodi 2001. ja 2002. aastal keskusesse Kunda jõest lõhe looduslikke tähnikuid, et katsetada elusa geenipanga loomise võimalust viisil, mis ei kahjusta kuigivõrd jõe looduslikku populatsiooni, samal ajal tagab aga piisava geneetilise mitmekesisuse geenipangas. Nende kalade järglastest on moodustatud pidevalt uuendatavad lõhe sugukarjad.

Panus teadus- ja õppetöösse

Keskuses aidatakse kaasa teadus- ja õppetööle mitmel moel: tegeldakse kalade märgistamise ning märgistatud kalade taaspüügiandmete kogumisega, osaletakse katsetööde tegemisel teadusuuringute tarvis, kogutakse andmeid ja statistilist materjali, korraldatakse üliõpilaste praktikat, juhendatakse bakalaureuse- ja magistritöid jms. Põhilised koostööpartnerid on Maaülikool, Turu Ülikool ja Tartu Ülikooli Mereinstituut, varasematel aastatel ka Eesti Mereakadeemia ning TÜ Türi ja Pärnu kolledžid.

Tagasi metsameeste rüpes

Alates 2014. aasta 1. jaanuarist kuulub Põlula Kalakasvatuskeskus RMK koosseisu, kus on moodustatud selleks omaette üksus – Põlula kalakasvatustalitus. Talitust juhib Kunnar Klaas, töötajaid on kokku 8. Suure ja tugeva organisatsiooni liikmena saab paremini keskenduda põhitööle ja keskuse edasiarendamisele. Omaette asutuses pidi kõigega ise tegelema – raamatupidamise, kinnisvara- ja dokumendihaldusega, riigihangete, juriidiliste, personali- ning IT–küsimustega, nendes valdkondades on nüüd RMK teised osakonnad lahkesti abiks.

Tulevikuplaanid

Plaanis on luua krüogeenipank ohustatud kalaliikide niisa sügavkülmutamiseks vedelas lämmastikus, et nende algupärane geneetiline materjal oleks olemas ka tulevikus.
Elusate geenipankade (sugukarjad) loomisel või värskendamisel on vaja sugulusristluse vältimiseks aeg-ajalt tuua täiendavat elusmaterjali loodusest. Sellega kaasneb kalahaiguste sissetoomise oht, mille vältimiseks on tarvis jõgedest toodud kalad või mari paigutada kuni uuringutulemuste selgumiseni karantiini. Selle tarbeks tuleb ehitada eraldi karantiinihoone.
Lõhe kasvatamise kõrval on alustatud katsetöid ka teiste ohustatud külmalembeste kalaliikide kasvatamiskogemuste omandamiseks (siig, harjus).